Dagmar Lamp: seksida peakski olema tore. Kui sul pole, siis...

Dagmar Lamp Foto: Remo Tõnismäe/Elu24

Postimehe arvamustoimetaja Mari Klein küsib tänases kolumnis, miks oleme sunnitud elama ühiskonnas, kus prevaleerib arvamus, justkui oleks seksida tore. Ta lisab, et tsiviliseeritud ühiskonnas ei peaks valitsema «primitiivsed tungid». Mari, mul on sulle uudiseid.

Seksida peakski olema tore. Seda siis, kui teed seda lihtsalt ajaveetmiseks või partneriga läheduse suurendamiseks, stressimaandamiseks või sellepärast, et tuli tuju. Ja seksida peaks olema tore ka siis, kui teed seda soo jätkamise eesmärgil – lihtsamalt öeldes, sihid beebit. Paraku oleme me aga kasvanud ühiskonnas, mis taunib igasugust seksuaalsust ning alles viimastel aasta(kümne)tel on selles osas kümned inimesed teinud tublit tööd, et murda stigmat, mille andis meile kaasa nii ajalooline patriarhaat kui ka nõukogude aeg – et keha on midagi häbenemisväärset ja sama on kehalised vajadused. Sellest, et naise seksuaalsus on alati olnud saatanast, pole täna aega rääkida, kuigi kõik need asjad on omavahel tihedalt läbi põimunud.

Mis juhtus aga inimestega, kes elasid ühiskonnas, kus nad pidi end ja enda tõelisi soove alla suruma? Neist kasvasid õnnetud ja kibestunud inimesed, kes ehk ei oska ise seda nähagi. Alati on ju kannatatud! Elu peabki olema karm võitlus! Need olid inimesed, kes peksid vitsa ja rihmaga oma lapsi, kes jäid õnnetutesse abieludesse ja kes läbi selle andsid edasi oma lastele sõnumi, et õnnelik olemine ei saagi olla siht. Nende lapsed kasvasid üles oskamata armastada, kuna nad polnud ise kunagi armastust tundnud. Tunti ikka ainult vitsa või paremal juhul kuuldi mokaotsast soosivat mühatust, kui viieline hinneteleht koju toodi.