KÜLMAVÄRINAD ⟩ UFOde poolt palavalt armastatud Pärnumaa tüdruk kartis kohutavalt pimedaks jäämist

Foto on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Tänane «Külmavärinate» episood jutustab kuulajate lugusid. Üks neist saadeti meile Pärnumaalt, kus UFOd kuidagi üht perekonda rahule jätta ei tahtnud.

Mul pole kunagi olnud kokkupuuteid hingede, vaimude ega kummitustega, küll aga maaväliste eluvormidega.

Esimene kord oli 80ndate keskpaigas, kui olin lasteaialaps. Kasvasin üles väikeses külas Pärnumaal, kolmekordse kortermaja teisel korrusel. Pidi olema kevadine aeg, sest õues oli soe. Mu vanemad on kevadel sündinud ja mäletan, et üks neist pidas sünnipäeva. Meil olid külalised, kes rõdul suitsul käisid. Kui keegi parasjagu ei suitsetanud, mängisid rõdul lapsed.

Ühel hetkel märkas keegi midagi kummalist: suur helendav objekt umbes 500 meetri kaugusel metsaservas, põldude kohal. Lihtsalt hõljus puuvõrade kõrgusel ja helendas rohekalt. Kogu seltskond kutsuti vaatama - keegi polnud midagi niisugust varem näinud. 

Pakuti, et äkki on midagi pistmist Tšornobõli tuumakatastroofiga, aga see lükati kohe ümber, polevat võimalik. Tšornobõli katastroof toimus 26. aprillil 1986, meie pidu aga aprilli või mai lõpus. Keegi kasutas ka väljendit «lendav taldrik» - sellega oli ülejäänud seltskond päri.

Mu vanaema, kes on siiani elus, jõudis UFOst ka pilte joonistada: ühel pildil meenutas see seenekübarat, teisel vihmavarju. Need pildid rippusid köögiseinal terve suve, et saaks vajadusel tuvastada, kui me peaksime seda nähtust veel märkama. Mingil hetkel sel vaiksel õhtul kadus lennumasina vastu huvi ja hiljem seda enam näha polnud.

Teine kokkupuude toimus mõned head aastad hiljem, pidin olema murdeealine, sest neelasin siis raamatuid. Olin külas oma teistel vanavanematel, umbes viis kilomeetrit oma kodukülast, väikeses talukohas, mis asus raba serval. 

Magasin elutoas lahtikäival diivanil, kui keset ööd äratas mind vanaema, kes kutsus mind köögi aknast paistvat imelikku valgust vaatama. Vanaisa oli öösel ärganud, käinud väljakäigus ja köögis sõõmu vett võtnud. Siis märkas ta köögiaknast paistva lauda katuse kohal midagi kummalist. 

Vanaisa äratas vanaema ja kui tema ka midagi arvata ei osanud, otsustati mind äratada - mul ehk teravam silm. Mina aga keeldusin kööki minemast, sest olin just lugenud raamatut «Trifiidide päev», kus öösel tähesadu vaadelnud inimesed pimedaks jäid. Pimedaks jääda ma ei tahtnud ja vaatamata vanavanemate tungivale palvele ja tegelikult meeletule uudishimule, ma seda nähtust vaatama ei läinud. 

Vanaisa otsis siis binokli ja vanaema soris sobivamate okulaaride leidmiseks prillikarbis. Nad vaatlesid kummalist objekti ja käisid mulle raporteerimas, mida nad näevad ja endiselt palusid mul appi vaatama tulla. Nägid nad siis rohekalt helendavalt objekti, mis liikus aeglaselt edasi ja tagasi - seda stabiilselt samal kõrgusel ja samal ajal kuju muutes. Meeles on märksõna «õllekapp». Mingil hetkel objekt kadus ja sain kergendatult uinuda, olles enda üle uhke, et suutsin kiusatusele vastu panna. 

Hommikul ärgates juba kahetsesin, ja kahetsen siiani, et vaatama ei läinud, sest vanaema ja vanaisa olid endiselt nägijad.

See sündmus tekitas minus meeletu hirmu tulnukate ja UFOde vastu. Õhtuti oli raske uinuda ja õudusunenägudes põgenesin suurel põllul sihitult joostes lendava taldriku eest. Täiskasvanuna seda muret enam õnneks pole.