Pereterapeut: kaugsuhe võib muuta paari isegi lähedasemaks

Foto: SCANPIX

Eelmisel nädalal ilmus lugu sellest, kuidas ja miks Soomes töötavad mehed oma naisi petavad. Psühholoog, paari-ja pereterapeut Siiri Tõniste selgitab aga kaugsuhte tagamaid laiemas kontekstis.

«Kaugsuhe tähendab seda, et üks partneritest jääb koju ja teine suundub kodust eemale. Üks probleemide valdkond on see, et kojujääva partneri õlgadele jääb suurem koorem - lapsed, koduga seotud toimetused ja otsused,» rääkis Tõniste ning lisas, et palju sõltub siin kojujääva partneri vastupidavusest ja uue olukorraga kohanemise võimest.

Siia liitub Tõniste sõnul ka teine äärmus, mil kodust eemaldunud partner ei leia kodus käies enam omale kohta ja see aeg, mis peaks olema perega koosolemise aeg, kujuneb hoopis eemaldunud partneri omaetteolemiseks.

«Olen ka kohanud paare, kelle puhul toimib muster, kus kodusolev partner ootab eemalolijat koju, et siis talle ette laduda kõik vahepealsed lahendamata probleemid ja eeldab, et teine need kõik koju tulles korda ajaks. Samuti eeldatakse, et nüüd, kui teine vanem kodus on, saan mina endale vaba aega. See on tüüp naisi, kelle jaoks üksi väikeste laste ja koduga hakkamasaamine on liiga ülejõukäiv,» selgitas pereterapeut.

Internet võib soodustada lähedust

Loomulikult on lisaks igapäevaelu raskustele oht läheduse vähenemisele. Me vajame oma lähedase partneri kohalolekut, tema puudutusi, tema silmavaadet, tema kehakeelt, mis meile kinnitaks - olen talle tähtis.

«Kui neid kinnitusi pikka aega ei saa, siis suureneb suhtestress, inimesi võivad vaevama hakata kahtlused - miks ta ikka on valmis nii kaugel olema, kas tal on ka sama raske lahus olla kui mul? Vajadus saada oma partnerilt kinnitusi suhte tugevuse kohta suureneb kindlasti!»

Tõniste ütles, et endiselt lähedaseks suhe kindlasti ei jää. «Pole võimatu, et suhe muutub veelgi lähedasemaks. Pole ju uudis see, et läbi interneti suheldes on inimesed sageli palju avameelsemad ja tundelisemad. Seetõttu võib eemaloleva partneriga suhtlemine pakkuda ehk enamgi lähedusetunnet kui varasemalt koos olles.»

Loomulikult võib osa paaride puhul toimuda ka läheduse vähenemine, eriti ehk siis, kui juba varasemalt polnud suhe piisavalt avameelne ja emotsionaalselt turvaline. Palju sõltub Tõniste sõnul ka mõlema partneri võimalustest suhelda – näiteks on raske siis, kui teine on teisel pool maakera ja suhtlemiseks peab üks kasutama oma uneaega.

Ohumärke ei tohiks eirata

Tasuks märgata ka ohumärke, mis viitavad sellele, et kaugsuhe hakkab lagunema. «Esimeseks ohumärgiks on see, kui üks partner tunneb, et ei usalda enam teist. Tekivad kindlad kahtlused, hakatakse esitama nn kontrollküsimusi ja nendest omi järeldusi tegema.»

Ohumärk on ka see, kui tõuseb viha ja ärevus partneriga seoses ning koduskäimised muutuvad konfliktseteks ja teineteise süüdistamiseks. Või ka eraldi ajaveetmiseks ning tuntakse kergendust, kui eemalduv partner lahkub.

Tõniste hinnangul ei ole sellist asja nagu suhtes tehtavad vead, sest partnerid reageerivad suhtes toimuvale. «Ühe partneri käitumisest tuleneb teise käitumine ja nii edasi ringiratast. Pole võimalik suhtes öelda, et sellest sai kõik alguse või see tegi selle vea,» selgitas Tõniste.

Ka otsus kaugsuhte kasuks tehakse ju mõlema partneri osavõtul. Tulevasi probleeme aitaks ehk leevendada see, kui partneri kodust eemaldumine põhjalikult läbi arutatakse, mõlemad saaksid oma hirme ja kahtlusi endas kaaluda ja väljendada. «Mõlemad peaksid tundma, et see otsus oli ka minu otsus. See aitab hilisemate raskustega ka paremini toime tulla.»