:format(webp)/nginx/o/2021/03/18/13684019t1h7e64.png)
14-aastane laps ei ole piisavalt küps, et mõista seksuaalse enesemääratlemisega kaasnevaid riske. Seksuaalse enesemääramise eapiiri tõstmine 16. eluaastani ei ole noortega vastandumise ega neilt õiguste äravõtmise küsimus. See on koostöö, täiskasvanuliku vastutuse ning laste kaitsmise küsimus, millega ei saa enam oodata.
Eesti Seksuaaltervise Liidu juhatuse liikme, pereterapeuti ja kliinilise psühholoogi Monika Vändra sõnul tuleb mõista, et seksuaalse ärakasutamise ohtu suurendavad kaks teismeeas kohtuvat aspekti: eksperimenteerimine, riskeerimine, väljakutsete otsimine ühelt poolt ja teisalt alles küpsemisjärgus võime ohtusid kohaselt hinnata ning manipuleerimist ära tunda.
«On igati ootuspärane, et teismeeas toimub iseenda otsimine. Sellega kaasneb omajagu segadust, muuhulgas küsimusi ka oma identiteedi ning seksuaalsete eelistuste osas. Kõiksugu tekkinud küsimused vajavad aga vastuseid,» selgitas Vändra, lisades, et varase teismeeaga kaasneb käitumuslik eksperimenteerimine.
Vanuse kasvades järgneb suuremate riskide võtmine ning alles hilisemas noorukieas õpitakse hindama oma riskide tagajärgi. Kõike seda suunab ajus toimuv. Meie otsmikusagar tegeleb muuhulgas otsuste tegemisega ning põhjus-tagajärg seoste analüüsiga. Nimetatud ajuosa arenemisjärgus olemine on üks põhjustest, miks puberteediealine ei suuda veel täielikult hinnata täiskasvanute poolset manipuleerimist ja sobimatu suhtluse võimalikke ohte. Keskeltläbi alles 20. eluaastate keskpaigaks saavutab aju täiskasvanule omase toimimise.
«Eelpool kirjeldatud periood hõlmab iseenesest mõistetvalt ka seksuaalset uudishimu, mis võib tähendada näiteks erinevaid seksuaalseid katsetusi või mitmesuguste suhete sõlmimist. Paraku suureneb sellega seoses seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langemise tõenäosus,» tõi kliiniline psühholoog esile probleeme.
Justiitsministeeriumi andmetel moodustavad viimastel aastatel Eestis alaealist kahjustavad seksuaalkuriteod valdava osa, 85-92% kõigist seksuaalkuritegudest. Lastevastastest seksuaalse enesemääramise tegudest on keskmiselt 2/3 juhtudest teo toimepanija kannatanule ühel või teisel moel tuttav. «Need on kõnekad numbrid, mis illustreerivad selgelt alaealiste haavatavust,» kinnitas Vändra.
Kliinilise psühholoogi sõnul soovivad täiskasvanud sageli, et väliselt juba üsna täiskasvanu mõõtu laps käituks n-ö mõistlikult, eriti kui neile on asju juba korduvalt selgitatud, neid on õpetatud ja ühe või teise ohu eest hoiatatud. «Tihipeale ei mõisteta, et kui alaealine satub ohvrirolli, siis miks ta sellest kellelgi ei räägi,» tõi Vändra esile ohvrite mitte uskumist, lisades, et põhjuste nimekiri võib siinkohal olla pikk.
Üks oluline psühholoogiline mõjutaja on siinkohal aga enesesüüdistuste näol platsis. Kui last on millegi eest hoiatatud või lausa manitsetud, siis on tal väga kerged tekkima etteheited enesele: «Kuidas ma nii rumal olin?!», «Ju ma olen ise süüdi või selle ära teeninud!». Ja see toob kaasa hirmu, et ka teised süüdistavad või ei usu juhtunut. «Pole raske mõista, et selliste tunnete meelevallas on väga keeruline minna abi otsima. Tegelikult ei ole kannatanu kunagi ise süüdi. Seega tuleb aru saada, et n-ö mõtlematu käitumine on normaalne osa suureks kasvamisest ja me ei saa oodata ega eeldada arenevalt lapselt päris täiskasvanulikku vastutuse võtmist,» selgitas kliiniline psühholoog.
Laste maailmataju ja vähene elukogemus ei võimalda seda täiskasvanutega võrdsel määral. Kui mängus on kaks osapoolt – laps ja täiskasvanu, siis on eluterve eeldada, et vastutus lasub arengu poolest küpsemal isikul ehk täiskasvanul.
«Seksuaalse enesemääramise eapiiri tõstmine ei ole noortega vastandumise ega neilt õiguste äravõtmise küsimus. See on koostöö, täiskasvanuliku vastutuse ning laste kaitsmise küsimus. Nagu eelnevalt selgitatud, murdeealise arenguline ülesanne ongi otsida, uurida, piire katsetada ja ka riske võtta. Täiskasvanute ülesanne on tagada muuhulgas seadusega piirid, mille raames saaks noor inimene oma mängumaal võimalikult turvaliselt toimetada,» kinnitas Vändra täiskasvanute ülesannet.
Psühholoogi sõnul tasub kaalukaussidele asetada võimalikud võidud ning kaotused. «Kui vanusepiir Eestis jääb ka edaspidi Euroopa Liidu ühele madalaimale tasemele, siis mis on võimalikud võidud ja kaotused? Kui me aga tõstame eapiiri veidi, siis mis on meie ühiskonnal sellisel juhul võita või kaotada? Võime küsida ka teismelisest lähtuvalt, millised kasud ja kahjud kaasnevad tema jaoks, kui legaalset seksuaalelu alustamist täiskasvanuga tuleks lükata edasi?» küsis Vändra, lisades, et teatavasti on armastuse, läheduse, kiindumuse ja hoolimise väljendamiseks väga palju erinevaid viise, mis ei too kaasa seaduserikkumist.
Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise hoiakute ja kogemuste uuringus on noored ise öelnud, et vaja oleks senisest enam tõsta ühiskonnas teadlikkust seksuaalvägivallast ning samas tuleks muuta ka hoiakuid, mis viivad seksuaalvägivallani. «Üks viis hoiakuid muuta on läbi seadusandluse edastada ühiskonnale sõnum – 14 pole okei,» ütles psühholoog.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)