KOLUMN ⟩ Aleksandr Popov: kommentaariumi surematud sulesepad tagasi ei hoia (aga peaks)

Aleksandr Popov Foto: Martin Lazarev

Loetud päevad tagasi saime me teada, et Eesti Vabariigi peaminister on haigestunud koroonasse. Isegi kui mitte olla nõus tema seisukohtade ja juhtimisstiiliga, on inimlikult kurb mõelda, et raske nakkustõbi ka temani on jõudnud. Vähemalt nii arvasin mina, kuniks jõudsin sotsiaalmeedia kommentaare näha.

Ma olen alati olnud teadlik, et inimloomale meeldib end hoida oma saagist ohutus kauguses. Olgu selleks siis jahipidamine, kalapüük või netikommentaarid. Oma kooliajale tagasi mõeldes on tänaseni halenaljakas mõelda, et erinevaid kommentaare minu välimuse, põlvnemise, kehakaalu või varalise seisu kohta tehti ikka kas kambakesi koos, distantsilt hüüdes või salamahti kuskil nurgas, kus mind ei olnud.

Üheksakümnendad olid selles suhtes veel meie alles hüppele asunud digitiigri jaoks väljakutseid täis aeg, et kui sa ikka kellegi kohta midagi vängemat või salvavamat öelda tahtsid, siis tuli ennast ikkagi sõnumi adressaadi kuuldekaugusesse toimetada. Alternatiiviks olid muidugi peldikuseinad, aiaplangud ja paneelamajade rivid. Sellega aga kaasnes põline konteksti kadumise probleem. Paljudele sai teatavaks, et «Sass on russ!», aga selgusetuks jäi ikkagi see, miks see info just Saturni kaupluse seinal oluline on.