/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2021/03/12/13675264t1h2fdb.jpg)
Kairit Orgusaarel on plikapõlvest saadik olnud kaks kutsumust: kunst ja meditsiin.
Murelik Tallinna kooliõde: psühhiaatriakliinikud on lapsi täis
Tervise Arengu Instituudi ettepanekul on märts vaimse tervise kuu. SA Tallinna Koolitervishoid kooliõde Kairit Orgusaar nõustub, et teema on ülioluline. Tema ise puutub sellega kokku oma mõlemas elukutses - Kairit on nii meditsiiniõde koolis kui ka laste kunstiterapeut.
Esimesena proovis ta sisse saada Kunstiakadeemia - sel ajal veel ERKI - graafikaerialale ning kui see uks ei avanenud, viis ta paberid Tallinna Meditsiinikooli. «Õppisin õeks ja olen oma valikuga väga rahul,» kinnitab Kairit, kes jõudis enne koolitervishoiu süsteemiga liitumist saada märkimisväärset töökogemust nii Pirital asunud tervisekeskusest kui ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla pulmonoloogiakliinikust.
«Pirita keskus oli algajale õele väga tänuväärt võimalus,» meenutab Kairit. «Meie keskuses tehti ka plastilisi operatsioone, mis esiteks oli sel ajal uus ja põnev, teiseks sain ma lisaks erialastele teadmistele ka väga hea meeskonnatöö- ja suhtlemiskogemuse.»
Kaks kirge
Ühel hetkel lõpetas aga Pirita keskus töö ja Kairit suundus Põhja-Eesti Regionaalhaigla pulmonoloogiakliinikusse, kus ta tõusis aja jooksul õendusjuhiks. Aga hoolimata sellest, et tervishoius läks Kairitil väga hästi, ei kadunud ka kunstipisik ega soov end rohkem jälle selles vallas teostada. «Käisin Kullos kunstiringis, katsetasin uusi vahendeid, tehnikaid. Ja tundsin, et tahaks enamat. Kui 2013 algasid Kunstiakadeemias kaheaastased klassikalise maalikunsti kursused, panin end kirja.»
Kaks aastat hiljem oli Kairitil selge, et ta tahab kunstiga ühel või teisel moel jätkata. «Läksin edasi Tallinna Ülikooli kunstiteraapiat õppima, keegi mu tuttavatest oli sellest rääkinud ja mul tärkas huvi. Tundus, et saan ometi oma südamelähedased tegevused kokku panna - aidata inimesi ja tegeleda kunstiga. Ma ei visanud ka valget kitlit varna, sest õe elukutsele kuulus mu südamest teine pool, meditsiin on minu teine kirg. PERHist tulin küll ära, sest sealse töö kõrvalt poleks saanud ennast õpingutele pühendada, aga hakkasin peagi tervishoiusektoris ringi vaatama ja jõudsin Tallinna kooliõdede perre,» jutustab Kairit oma eneseotsingutest.
/nginx/o/2021/03/12/13675269t1h1cb7.jpg)
Kolm kooli
Praegu jagab kooliõde Kairit ennast kolme kooli vahel ja annab ühes neist, Mäepealse erakoolis ka kunstiteraapiat. «Ma olen sattunud väiksemate koolide peale. Lisaks Mäepealsele on mul veel Avatud Kool ja Tallinna Vaba Waldorfkool,» tõdeb kooliõde. «Mulle sobib mitu kohta, nii ei teki rutiini. Kõik minu koolid on omanäolised ja toredad.»
Kooliõde Kairit teeb kõike, mida tema kolleegid - viib läbi tervisekontrolle, vaktsineerib, nõustab ja kuulab õpilaste tervisekaebusi.
Millega tema jutule tullakse? «Algklassilastel on rohkem kukkumisi, eks nad jooksevad ka rohkem ringi,» räägib kooliõde. «Mõnel valutab pea, mõni kurdab väsimust. Mida suuremad õpilased, seda keerulisemad mured. Alates põhikoolist domineerivad juba vaimse tervise probleemid - üksindustunne, madal enesehinnang, erinevad hirmud.»
Kas kõik sellised lapsed saavad kunstiteraapiat? Nii paraku pole, ehkki Kairit usub, et päris paljudel juhtudel oleks sellest õpilasele abi. «Kunstiterapeut olen ma siiski ainult Mäepealse koolis, kus õpivad haridusliku erivajadusega lapsed, ja ka seal ei käi minu juures kõik õpilased. Kunstiteraapia määratakse lapsele rehabilitatsiooniplaaniga ja tegemist pole lihtsalt joonistamistunniga, ehkki me tõepoolest joonistame ja meisterdame. Peamine on aga saada lapse loomingu põhjal jaole, mis mõtted tal peas on ja mis talle muret valmistab. Vahel saame kahepeale mõne mure ka lahendatud.»
Näiteks käis Kairit juures üks tüdruk, kes ei julgenud kodus üksi magama jääda, kuskilt oli tulnud hirm, et keegi tuleb trepist üles ja hiilib tema tuppa. «Pole mingit mõtet hakata lapsele rääkima, et maja uks on lukus ja selliseid olendeid pole olemas. Hirm ei olegi loogiline,» kinnitab Kairit. «Ma ütlesin lapsele hoopis, et proovime seda kolli koos meisterdada. Nii sai koll endale näo ja see polnudki enam nii jube kui abstraktne hirm. Siis tegime veel kollile pesa, kuhu ta saab igal õhtul magama minna, selle asemel, et laste juurde hiilida. Ja see toimis, lapse hirm muutus väiksemaks, kuni lõpuks kadus.»
Laste mured on murekoht
Kairit arvates on laste vaimne tervis väga suur murekoht. Kaebuste arv kasvab, aga järjekorrad spetsialistide juurde on pikad ja eravastuvõtud kallid. «Väga tõsine probleem,» kinnitab kooliõde-kunstiterapeut. «Just siia valdkonda tuleks riigil suunata raha, sest on näha - vaimsete probleemidega lapsi ja noori on rohkem kui kunagi varem. Kui ma 30 aastat tagasi meditsiinikoolis õppisin, käisin psühhoneuroloogia haiglas praktikal. Sel ajal olid seal patsientideks peamiselt vanemaealised ja keskeas inimesed. Kunstiteraapia õpingute ajal külastasime sama haiglat uuesti ja ma nägin, et nüüd oli seal väga palju noori,» nendib Kairit.
Juba aasta otsa kestnud koroonaviiruse epideemia on olnud lisaproovikiviks nii lastele kui ka täiskasvanutele.
«Lapsed tunnevad puudust klassikaaslastest ja õpetajatest, kui vahepeal kontaktõpe toimus, oli kohe näha kui rõõmsad olid lapsed,» kinnitab Kairit, kes samuti igatseb tagasi vanu häid aegu, kui tema hoole all olevates koolimajades käis igapäevane melu.
«Tänapäeva lapsed on täiskasvanutega avatumad ja julgemad,» leiab Kairit. «Nad tulevad ligi, kui koolis koridori peal kohtume, ajavad juttu. Ja kui ma teen tervisekontrolle, siis on lausa tunglemist, kes esimesena saab,» naerab ta. «Ma ise küll ei mäleta, et oleksin omal ajal vabatahtlikult kooliõe kabinetti kippunud. Kui tuldi tunnist välja kutsuma, oli alati paanika, et mida siis seekord tehakse - kas valus süst või piinlik mustuseproov. Ja isegi tavaline mõõtmine ja kaalumine oli kuidagi jube. Aga kui ma nüüd lähen klassi ja ütlen, et algab tervisekontroll, kes tahab olla esimene, siis tõstavad kõik käe.»
Väga eriline kabinet
Kooliõde Kairiti juurde tullakse vahel isegi siis, kui ühtki tervisehäda polegi. Sest ühel kunstikalduvusega kooliõel on ometi varuks joonistuspaberit ja värvipliiatseid. Kairit Orgusaar on tähele pannud, et lapsed naudivad väga joonistamist, eriti kui ka täiskasvanu kaasa lööb. Sellepärast soovitabki ta vanematele: tehke koos lastega mõni kunstiprojekt - maalige, joonistage, meisterdage. Ja nii, et samal ajal kella ei vaata.
/nginx/o/2021/03/12/13675266t1h77d5.jpg)
Ka kooliõde ise jääb mõnikord kauemaks tööle, sest kuigi tunnid on läbi, jagub tema kabinetis veel tegevust. «Avatud Koolis oli kord selline lugu, et tehnikud pidid koolipäeva lõpus tulema mu arvutit remontima. Ja siis avanes neile selline pilt: paar last istus kirjutuslaua ümber, paar kõhutas läbivaatuse lamatsil, paar istus põrandal, kõigil paberid ees, ja joonistasid. Kõige krooniks istus aknalaual koer.»
Kairti lemmikloom Alfi, paberite poolest Norra lunnikoer, on ilmselt ka üks põhjus, miks Avatud Kooli ja Mäepealse erakooli õpilased Kairiti vastuvõtule kipuvad. Alfi on saanud direktoritelt loa aeg-ajalt koolis kaasas käia. Kannatliku loomuga kutsu laseb kümnetel kätel end paitada ja patsutada ja isegi neile lastele, kes loomale päris ligi tulla ei taha, on väga oluline, et ta oleks olemas.
Nii ongi kooliõde Kairit Orgusaare kabineti seintel õpilaste joonistused ja töölaua all pehme koerapesa. Sest ta teab - ehkki elu on palju muutunud ja praeguse aja lapsed elavad hoopis teistsugust elu kui nende vanemad, on ometi mõned lihtsad asjad, mis toimivad ajast aega ja suudavad meie enesetunnet paremaks muuta. Need on loomisrõõm ja neljajalgne sõber.