KÜLMAVÄRINAD ⟩ Soovimatu külaline Kotzebue tänava korteris: keegi nähtamatu käis muudkui edasi-tagasi

Elumaja Vabriku ja Kotzebue tänava nurgal. Pilt on illustratiivne. Foto: Fotis / Niina Makarova

Tänane «Külmavärinate» episood on täis kuulajate lugusid. Üks neist saadeti meile kõhedatest juhtumitest Kotzebue tänaval, mis pani kirjasaatja kahtluseta vaimudesse uskuma.

Panen teie jaoks kirja loo, mis pani mind päriselt uskuma vaimudesse ja teispoolsusesse. 

Umbes seitse aastat tagasi kolisin korterikaaslasega elama Kalamajja, Kotzebue tänava Stalini-aegsesse majja. 

Esimene pool aastat möödus pealtnäha rahulikult. Kevadeks hakkas tunduma, et korteris on kuidagi rahutu energia, sest köögis läksid kõik asjad järjest katki või hakkasid imelikult käituma. Ükskord hakkas uputama nõudepesumasin, mida me kordagi polnud kasutanud. Üsna pea peale seda panin peojärgselt puhtaid klaase vitriinkappi, kui terve riiul klaasidega mulle näkku tahtis kukkuda. Õnneks sain kiirelt sammu tagasi astutud, seisin seal köögis tardunult, kukal turris, klaasid veel pikalt kapist kukkumas ja köögi kivipõrandal kõrvulukustavalt purunemas. Pärast seda intsidenti oli tunne juba üpris kahtlane. 

Järgmisel hommikul nagu ikka, ärkasin ja läksin duši alla. Kui tuppa naasesin, nägin, et mu muidu tihedalt seina vastas olev voodi on seinast umbes 30-40 cm kaugusel. Voodi ise on suur ja raske, peats 1,5 m kõrge. Pole mingit võimalust, et see ise seinast eemale nihkus, või mida seda kuidagi unisena tegin. Ja ei, mingit vooditangot seal ka ei tantsitud, mis asja võiks selgitada. 

Ma ei tea, kas voodi liikus siis, kui magasin või hommikul, kui duši all olin. Igal juhul see sai see viimaseks piisaks, ja rohkem ma polnud ma nõus selles korteris üksinda olema, eriti pärast päikeseloojangut. Õnneks oli mul olemas inimene, kellele oma probleemiga kohe helistada. Üks mu kaugem pereliige on tuntud sensitiiv, ja tema oli valmis korterit järgmisel õhtul üle vaatama tulema. Ühe öö veetsin sõbranna juures, ja järgmisel õhtul saabus siis Sensitiiv. Ta astus korterisse sisse ja sammus otsejoones koridori lõppu, kus vasakule jäi minu toa uks, otse vannituba ja paremale köök. Vaatas ringi ja küsis: «Kaua sa siin elad?» Vastasin, et pool aastat, mille peale ta kostis: «Pool aastat ja alles nüüd hakkas segama? Ta ju käib siin koguaeg su toas.» Sellepeale langes mul süda muidugi saapasäärde ja kardetud kinnitus oli käes. Korteris kummitab. 

«Jah, edasi-tagasi käib siin koguaeg, köögi ja su toa vahet,» järgnesid selgitused. Sensitiiv palus mul minna teise ruumi, kuni ta üritab köögis kummitusega kontakti luua, et vaadata, mida teha annab. Ütles, et on kaks võimalust - kas vaim on valmis lahkuma ja ta saab aidata sel edasi liikuda, või ta ei soovi lahkuda ja ehk on võimalik saada kokkuleppele, et rohkem ta meid ei sega. Ta palus mult ka küünalt, mida rituaaliks kasutada. Muidugi kummituse korterisse jäämine poleks minu jaoks kõne alla tulnudki ja kindlasti ei soovinud ma ka olla tunnistajaks mingisugusele dimensioonidevahelisele suhtlusele, seega hea meelega ja südame värisedes läksin korterikaaslase magamistuppa ootama. 

Umbes 10-15 minuti pärast tuli Sensitiiv köögist tagasi ja ütles, et plats on puhas, ning rääkis siis, mida teada sai. Minu kööki oli end umbes 40 aastat tagasi ära poonud üks vana naine, kes oli olnud väga haige ja otsustas oma piinad lõpetada. Vaeseke jäi aga siia kinni, nagu paljud enesetapjad, ja tammus väsimatult köögi ja oma kunagise toa, ehk praeguse minu toa vahet. Kui seda kuulsin, sain aru, et tegelikult olin seda mingil alateadlikul viisil tunnetanud. Mõistsin, et mul oli oma toas harjumus koguaeg ukse poole vaadata, ust jälgida ja olin üldiselt pigem sellises valvel olekus nagu koer, kes ootab sissetungijat. See oli alateadlik, ja jumal tänatud - ma ei näinud ega kuulnud selle aja jooksul reaalselt midagi. See oli pigem kuuenda meele tunnetus. Igatahes - Sensitiiv rääkis veel, et naise nimi oli Anna Nikolajeva ja et ta olevat näinud välja väga kehv, haigus oli ta teinud näiliselt veel vanemaks ja nõdraks. Õnneks oli Anna valmis teispoolsusesse minema, ja rituaali lõpetamiseks pidi küünal köögis lõpuni ära põlema. 

Pärast seda lõppesid korteris igasugused anomaaliad, niiet pean uskuma, et vanaproua saigi valgusesse saadetud. Muidugi vahel oli kõhe ikka, kui läbielatu meelde tuli, aga elasin korteris veel viis aastat, mis möödusid ilma vahejuhtumiteta. Kontekstiks veel, et minu korterikaaslast see proua ei häirinud, aga mu muidu karmist chickist korterikaaslane ütles küll, et minu toas oli veidi creepy ja, et ta pigem vältis seal käimist. Olen mõelnud, et miks mina ja miks see kõik juhtus, ja leidnud, et proua ilmselt kuidagi tunnetas, et mina saan teda aidata - lahedus oli ju lõpuks ühe kõne kaugusel. Enne seda kõike polnud ma päriselt kummitustesse uskuja, aga edaspidi pole see enam olnud valiku küsimus. Kuna see temaatika ikkagi hirmutab mind juuksejuurteni, siis pigem olen üritanud seda valdkonda alla suruda ja oma tundlikkust vaimumaailmale sulgeda. Nii on elu ausalt öeldes kergem.»