Laupäev, 16. oktoober 2004 algas Kihelkonna külje all Papissaares väikeses kollases talumajas nagu iga teine päev. Üheksa-aastane Tambet ärkas hommikul torisedes üles – nimelt tahtnud ta hommikusi lastesaateid näha. Ei osanud aga pojale võileibu teinud ema arvata, et need jäävad viimasteks, mis ta oma lapsele annab.

«Tegin talle võileivad ja tee, viisin voodisse. Ta sööb igal hommikul voodis,» meenutas paar päeva pärast Tambeti kadumist Õhtulehe ajakirjanikule ema Pille. Laupäeva hommikul jäi poiss voodisse võileibu sööma, ema ja tema mees läksid keldrisse kartuleid viima.

Seejärel sättis ema end raamatukokku ja uuris veel, mida pojale lugemiseks tuua. «Võta midagi põnevat, aga mitte tarkuseraamatutest, need on mul kõik loetud,» vastanud poeg.

Laupäeva lõunast jõudis ema raamatukogust tagasi, kui mees teatas, et Tambet on pahandust teinud ja käskis poisi üles otsida. Naine näeb ka, et kohale on kutsutud tuletõrje kustutama naabrimehe autoromu, mille poiss olevat põlema pannud. Vähemalt nii arvatakse. «Poiss sai sigadusega hakkama, mine otsi ta üles,» öelnud Tambeti isa Karl ema Pillele.

Ema pani sellise käitumise hüperaktiivsuse süüks, oli Tambetil varemgi pahandusi olnud – sissemurdmised, vargused. Aga et laps riidlemise hirmus ära jookseks, hääletaks või mõne sõbra juurde oleks läinud, seda ema ei uskunud. Politseisse helistas ema õhtupoolikul, kui aga hommikuks polnud Tambetist jälgegi, anti alles tõeline häire.

Kommentaarid
Copy