KOLUMN ⟩ Aleksandr Popov: siin ei ole islam!

Aleksandr Popov Foto: Martin Lazarev

Juba vaat et aasta on kodumaad vaevanud hädad. Nende seas üks prominentsemaid on olnud põhjapanev küsimus sellest, kas «Maskis laulja» saatest peaks saama tegelikkus ning kodumaises ruumis on varsti näha ainult silmi, mis nägu katva maski äärelt vastu vilksatamas. «Siin ei ole islam!» kuulutas Pärnu kinnisvaramaakler paatoslikult kaubanduskeskuse avarustest, kurtes näoraamatu veergudel muuhulgas selle üle, et varsti peavad tema pojad endale naisi silmade järgi valima ning anudes, et «armas kallis» õiguskantsler mõistuse pähe võtaks ja kodumaisesse «maskianarhiasse» korda ja valgust tooks. Tõsi ta on, suu järgi on naisi igati mõistlikum valida kui silmade, sest huuled vähemalt hüüavad tulles, mitte ei ripsuta ripsmeid, mis nägemise ähmasemaks teevad.

Selle poegade raske elu mainimise peale meenus mul seda videot esmakordselt vaadates (tänaseks olen ma juba kordade arvu ammu unustanud, sest puhast kulda vaatad sa ju ikka ja jälle) kunagi lapsepõlves nähtud film «Kuum kõrbepäike», kus nooruke sõdurpoiss Petruha Basmatšide jõugu pealiku Abdullahi noorukesel naisel Gyulchatail muudkui sabas sörkis ja anus, et too oma näokest näitaks. Tolle ema hääles kostus samasugune ahastus nagu oli Petruhal. Küll aga oli noorukese sõdurpoisi ahastus tingitud sellest, et ta lootis oma väljavalitu nägu nähes talle mahlase musi anda. Proua «siin ei ole islam» aga vist lootis, et selle analoogia peale jookseb õiguskantsler Kohtu tänavalt mäest alla linna ja hakkab möödujatelt raevukalt maske näo eest kiskuma, et vabadus hingata trumpaks hirmu.

Mina isiklikult ei ole ei meedik ega teadlane. Ma olen lugenud nii poolt kui vastu sõnavõtte ja arvamusavaldusi. Olen kuulanud maskipooldajaid ja maskivastaseid. Ning olen jõudnud järeldusele, et kuna me elame vabas riigis, on olukord konstitutsioonilise demokraatia korralikku kahvlisse ajanud. Ühelt poolt on meie põhiseaduses olema põhiõiguste kataloog, mis ööklubi uksel kell kolm öösel igaühele kohe pähe turgatab, kui kiilakas habemega turvamees talle «Täna sisse ei saa» peaks ütlema. See annab meile hulga vabadusi, mille piiramine riigi poolt teatud juhtudel küll õigustatud on, aga eeldab põhjendamist ja kaalumist. Teisalt aga on hetkeseisuga teaduslikult tõendatav, et mingi nakkav tõbi liikvel on ning selle eitamine võib kaasa tuua kui mitte sinu enda, siis kellegi teise haigestumise või suisa surma.