Reet Roos: elatisnõudest kõrvalehoidjate argumendid on lapsikud

Reet Roos Foto: Valimised

2003. aastast riigikogus üksikvanemate probleemiga tegelnud Reet Roosi sõnul on Eestis hinnanguliselt 25 000 last, keda üks vanematest ei toeta. Seejuures on elatisnõudest kõrvalehoidjate argumendid tihti väga lapsikud ja asi pole enamasti sugugi selles, et neil poleks raha. 

Reet Roos rääkis raseduskriisinõustamise ja paarisuhtekoolitusega tegeleva SA Väärtustades Elu iga-aastasel tänuüritusel, et pool Eesti lastest ei kasva üles ema ja isaga, traditsioonilises ja turvalises kodus.

Ehkki kõik üksikvanemad pole naised, moodustavad nad valdava enamiku - vaid 6 protsenti last üksinda kasvatavatest vanematest on mehed ning tervelt 94 protsenti naised, kellest suur osa ei saa lapse isalt rahalist tuge.

«Ma olen kindel, et vähemalt poolel neist meestest (kes elatise maksmisest kõrvale hoiavad - toim.) on olemas võimalus oma lapse toetamiseks,» märkis ta. Roos lisas, et kõrvalehoidjate argumendid ei ole sugugi täiskasvanulikud.

Enamasti süüdistatakse naist selles, et ta läks ise minema või algatas lahutuse või siis on lapsele tema isast halba rääkinud; samuti tuuakse vabandusena välja, et uued lapsed tahavad ka raha saada või et pole sugugi kindel, et naine lapse söögiraha eest endale hoopis küünelakki ei osta.

Ka psühholoog ja pereterapeut Siiri Tõniste märkis, et asi taandub sageli võimuvõitlusele ja oma üleoleku näitamisele.

Reet Roos tõi välja kõige drastilisema juhtumi, millega ta on oma töös viimase aasta jooksul kokku puutunud. «Mehel, kes töötas Soomes, oli juba uus pere ja elatisvõlg oli ligi 200 000 krooni vanas rahas. Erinevalt teistest ei andnud ta ka lubadusi, peaasjalikult ilkus ja oli üleolev,» rääkis ta.

Mehel jätkus Roosi sõnul küünilisust anda asi kallile advokaadile Aivar Pilvele. «Raha mängib Eesti riigis kahjuks väga suurt rolli ja Aivar Pilv on niivõrd osav advokaat, et elatisvõlga vähendati poole võrra.» Naine oli seejuures kolmanda grupi invaliid, kes tööl ei saa käia. Elatise maksmisest kõrvale hoidnud ja kättemaksva isa üleolek ja ülemvõim oli Roosi sõnul aga täiesti drastiline.

Eestis on olukord eriti kehv

Roosi hinnangul on Eestis olukord muu maailmaga võrreldes eriti kehv. Kui võtta näiteks Euroopa, siis lõuna pool on tema sõnul katoliiklik taust, tänu millele on pereväärtused rohkem au sees - sellega seoses on seal ka vähem abielulahutusi, vähem poolikuid ja katkiseid perekondi.

Kui vaadata Euroopa ida- ja lääneosa, siis jääb läände jõukam, võib-olla rohkem teraapiat saanud, rohkem enesega tegelenud pool ja tänu sellele ei ole seal ka Roosi sõnul probleeme.

«Riik tuleb appi, erinevaid teraapiaid osatakse küsida ja teraapias osatakse käia, kuni selleni välja, et kooliprogrammis räägitakse mitte sellest, kuidas rasedusest hoiduda, vaid kuidas suhet luua ja hoida, mis meil on ju täitsa läbimata,» selgitas ta.

Eesti jääb aga sellesse kanti, kus ei ole ei katoliiklikku peretraditsiooni ega piisavat ühiskonna tuge.

Samas tõi ta välja, et isegi Läti, mille kohta meile meeldib mõelda, et see riik on meist vähem arenenud, lõi 2004. aasta 1. aprillil osaliselt eraalustel, osaliselt riigi toel elatisfondi. «See raha ei ole suur, mille saab sealt laps, kelle vanem ei maksa elatist, aga see on vähemalt mingisugune struktuur, mida saab parandada - meie seda omal ajal ei suutnud läbi suruda, vastuseis oli üsna suur,» rääkis Roos.

Lisaks on Lätis olemas ka imikute korvid. «Kui on olukord, et alaealine on sünnitanud ja tahab oma lapsest loobuda, aga ei taha seda teha ametlikult - siis ta saab jätta lapse korvi ja siis joosta, ja seal ei ole ka kaameraid,» selgitas ta, lisades, et kõik need lapsed leiavad endale väga kiiresti ka uued kodud.

Meil oleks aga Roosi sõnul oluliselt keerulisem midagi sellist algatada, kuna ühiskonna vastureaktsioon ja süüdistamine oleks päris suur.

Eesti emad on abitus seisus

Reet Roos tõdes, et Eesti üksikemad on praegu väga abitus seisus. Kui näiteks Soomes maksab kohalik omavalitsus ise neile lastele elatist, kes seda ühe vanema käest ei saa, ning tegeleb võlglasega ise, ning ka Rootsis on olemas teatud kindlustussüsteem, siis Eestis on sisuliselt igasugune tugisüsteem puudu.

Ta märkis, et meil on vaid kohtutäiturite süsteem, mis on küll ennast õigustanud parkimistrahvide väljanõudmisel, aga elatiste puhul nad vaid kehitavad õlgu ja ütlevad, et kui lapsevanem ise ei ütle, kus see mees mustalt tööl on, siis ei saa midagi teha. Roos lisas, et kohtutäitur võib ju raha arestida, kui see tõesti arvele kantakse, aga ükski teadlik nõudest kõrvalehoidja ei luba endale sellist ettevaatamatust ja nii jääbki raha kättesaamatuks.

Nii avaldas Roos lootust, et sotsiaalministeeriumi loodud laste ja perede konventsioon on väga õige asi ning et selle käigus tekivad reaalsed lahendused, kuidas seda olukorda parandada.

Samuti märkis ta, et kui varem oli riikidevaheline elatise nõue väga keeruline, siis möödunud aasta juulis võttis Euroopa Liit vastu otsuse, et kõigepealt tuleb seda lihtsustada, ja teiseks peab riik, kelle juures laps elab, andma abi ning see riik, kus tuvastatakse isa, tegema koostööd. Jõustuma peaks see otsus hakkama selle aasta jooksul.

Seni on Roosi sõnul suudetud Eestis ellu viia vaid mõningad n-ö tehnilised muudatused. Näiteks et elatist saab nõuda aasta tagantjärele, kui suulised lubadused ei ole pidanud. Samuti on võimalik kiirmenetlus. «Vanasti oli elatise keskmine nõue 5 kuud ja 4 päeva, aga laps sööb ju kogu aeg ja kohtus ei ole lihtne käia. Tirida kaks last näpu otsas, 8 tundi tööd, trolliga siia-sinna, aru veel ka täpselt ei saa, kuhu need paberid viia tuleb - see on väga keeruline.»