KOLUMN ⟩ Dagmar Lamp: kuidas sõpra maha jätta?

Dagmar Lamp ei karda välja öelda, et teab täpselt mis asjad on valetamine, teesklemine ja petturi sündroom - omast kogemusest. Kuid tõega on võimalik sama hullusti haiget teha! Foto: Tairo Lutter

Sain üle pika aja kokku ühe hea sõbrannaga ning muuhulgas arutasime selle üle, kuidas meie vanuses – no nii 30ndates – kipuvad noorpõlvesõbrad kõrvalt kaduma. Vahel juhtub see juhuslikult. Tööd on palju, lapsed võtavad kogu aja, pandeemia sulgeb baarid-restod ja ühtäkki avastad, et ongi möödas mitu aastat sellest, kui seda või teist inimest nägid, kellega ometi 20ndates pea kõik nädalavahetused koos sai veedetud.

Teisel juhul aga juhtub see üsna teadlikult. Isegi valusalt teadlikult. Aina rohkem tuleb ette hetki, mil sõbra tehtud otsused on sinu jaoks mõistatuslikud, kui sa ei saa enam aru, mis rada mööda tema kõnnib. Kui ühised veinivõtmised lõppevad tüliga, mis panevad sind ennastki imestama, sest sellised draamad oleks võinud jääda teismeikka, mitte nüüd siin vanuigi välja pressida. Lõpuks olete mõlemad sunnitud tunnistama, et üritage, mis te üritate, te olete lahku kasvanud.

Mida siis teha? Armusuhetega on ju lihtne – kui ikka suhe enam õnnelikuks ei tee, saab kallimaga maha istuda, asjadele otsa vaadata ning jõuda ehk üheskooski järeldusele, et siit koos edasi minna pole just eriti mõttekas. Kuid kuidas on sõprusega? Kuidagi kahju on ju maha kanda inimest, kellega oled kümme, isegi kakskümmend ja peale aastat mitu puuda soola ära söönud. Samas ei saa ka nõuda või eeldada, et me kõik areneksime ühes rütmis, ning on ehk isegi jabur loota, et inimesed, kellega jagasid huvisid tiinekaeas, on sinu jaoks põnevad ja asjalikud kaaslased neljakümnendale eluaastale lähenedes.