Aleksandr Popov reisipiirangutest: jätke Soome rahule!

Aleksandr Popov Foto: Martin Lazarev

Mul on sõber, kellega ma ei oleks meie esimesel kohtumisel arvanud kunagi sõprussuhet tekkivat. Mitte sellepärast, et meie esimene kohtumine oleks mingil moel kohutav või tülgastust tekitav. Kaugel sellest! Lihtsalt tema oli seersant ja mina olin noor. Temal oli võim, ja minul oli õhkõrn lootus eesseisva üheteist kuuga midagigi kasulikku ära teha. Ära arvasite! Ma olin ajateenistuses.

Hiljem tsiviilis said meist töökaaslased. Ja see lähendas. Tänaseks päevaks me enam väga tihti koos ei tööta. Ta töötab nüüd Soomes. Mina töötan Eestis, aga nagu kaasaegsele Eesti mehele kohane, käin ka mina vahepeal sealpool väikest Läänemerd, Soome lahe lainetest kantuna, sulli sebimas.

Juba eelmisest aastast on meie mõlema elus oma koha sisse võtnud viirus. Ja mitte see «Virus», mille hoogsa tümmi saatel me oma esimeses nooruses käed püsti viskasime ja Rootsi kruiisi ajal mööda plaatinaklubi ringi tammusime. Ei, hoopis see va glamuuriõllenimeline viirus, mis muteerub kiiremini kui Raadio 2 aastahiti esitajatele tuntud tüdrukute võime kolmemõõtmelises ruumis üks mõõde kaotsi lasta. Nii on! See viirus on teravam kui «2D tüdrukud».