/nginx/o/2012/01/26/929100t1h73da.jpg)
Lugeja küsis Naine24.ee «Küsi nõu» rubriigis perekeskuse Sina ja Mina nõustajatelt, kuidas aidata last leinaperioodil. Psühholoog ja pereterapeut Meelike Saarna rõhutas oma vastuses, et taske kaotuse puhul on oluline lasta esile kerkida kõigil oma tunnetel – ükski neist pole kohatu ega liigne.
Lugeja kirjutas, et tema 9-aastane poeg kaotas eelmisel nädalal oma isa. «Olime tema isaga lahutatud ning laps elas kord minu, kord oma isa juures olenevalt sellest, kuidas ta ise soovis.
Nüüd aga tundub, et laps elab seda kõike liiga endasse. Räägib sellest vähe, eriti nutnud ka ei ole.
Eile ehmusin tema agressiivsuse peale, kui ta mängukoera rusikaga kõhtu lõi. Ta ei ole seda kunagi teinud. Ma ei taha, et temast saaks «kuri laps», vaid et ta julgeks olla kurb ning saaks aru, et ta ei pea ei minu ega teiste pärast tugev olema.
Eile õhtul rääkisime sellest pikalt, et mis juhtus ja miks ja mis edasi saab, üritasin teada saada, mis temas toimub. Ütles ainult, et kõik on korras ja vahel on natuke kurb ja nutab, kui keegi avaldab kaastunnet, aga muidu on kõik ok.»
Meelike Saarna märkis oma vastuses, et ehkki see kõlab raskelt, kuuluvad surm ja leinamine elu juurde, kuid surma lõplikkust on raske mõista nii täiskasvanul kui ka lapsel.
«Siiski on oluline teil aidata lapsel leinata. Ehk polegi alati vaja rääkida, vaid lihtsalt olla teineteisele lähedal, olla kohal, saadaval, mõistev ja siiras. Ka koos vaikimine võib olla toetav. Ei tohiks keelata kurbust ja nutmist – ei endale ega pojale,» selgitas ta.
Kuid nii, nagu ei tohiks keelata kurbust ja nutmist, ei tohiks Saarna sõnul ka mittenutmist ja mittereageerimist imelikuks pidada. «Laps püüab enda sees selle raske olukorraga toime tulla, nädal on väga lühike aeg, selginemine võtab aega, valus sõnum ei pruugi veel olla kohale jõudnudki.»
Tunnete ilmnemine ja nendega tegelemine saabki terapeudi sõnul alata alles siis, kui esimene šokk on möödas. «Alles seejärel saab tegeleda sellega, mis aitab lapsel leinata. Rääkida kadunud isast, vaadata fotosid, põletada mälestusküünlaid, võtta laps kaasa, kui lähete hauale, lasta lapsel isale lillekimp valida, isale pilt joonistada jms.»
Saarna sõnul võiks lapsele toonitada, et isa on tema juures ikka: mõtetes, mälestustes, heades tunnetes tema vastu – ja just nende kaudu elab ta edasi.
Psühholoog tõdes, et rasked tunded hirmutavad meid ja seetõttu kipume neid sageli endast eemale peletama, kuid valu tulevikku lükates võime teha leinamise veel valusamaks ning muuta selle kestvaks.
«Täiskasvanu ülesanne on olla leinava lapse kõrval ja kõiki ilmnevaid tundeid peegeldada ja normaliseerida. Laps nopib käitumismudelid ikka oma lähiümbrusest, seega on ka see, kuidas te ise leinasituatsioonis käitute, väga oluline.»
Raske kaotuse puhul on Saarna sõnul väga oluline lasta esile kerkida kõigil oma tunnetel – ükski neist pole kohatu ega liigne – ning jagada neid oma lähedaste inimestega. Kui kaotus jääb välja leinamata, võib see lõppeda masenduse või kehalise haigusega.
«Lähedase inimese surma kogemine on igaühele niivõrd raputav kogemus, et leinatööd läbi tegemata (kõlagu see leinatöö pealegi imelikult) on meil väga raske psüühiliselt tasakaalu jääda.»
Ka soovitas Meelike Saarna otsida vajadusel abi asjatundjalt.