/nginx/o/2019/01/14/11714166t1h55b8.jpg)
«See lugu ei ole vallalistele meestele. Miks? Sest ma hakkan kohe rääkima rindade pumpamisest. Ja kui see lause tekitas nüüd vallalistes meestes veelgi suuremat elevust, siis lubage ma täpsustan, et juttu ei tule seksikast rinnalihaste pumpamisest,» kirjutab Heelia oma blogis.
Heelia Sillamaa: naise keha on võimas ehk kuidas ma rind ees tundmatusse hüppasin
Sel nädalal otsustasin ma vabatahtlikult ette võtta ühe ühelt poolt nii veidra ja teiselt poolt nii loomuliku tegevuse ehk rinnapiima pumpamise. Kui 18-aastane Heelia ei oleks mingi hinna eest midagi veidrat oma rindade külge kinnitanud, siis 25-aastane Heelia oleks valmis kasvõi oma pea rinnapumba sisse pistma, peaasi et saaks pärast kolme kuud kodus istumist kasvõi kaheks tunniks rahuliku südamega kodust eemale.
Ärge saage minust valesti aru. Ma naudin endiselt igat tundi, mis ma pojaga kodus veedan ja veel eelmisel kuul arvasin ma, et järgnevad kaheksateist aastat ei jäta ma teda hetkekski üksi. Nii minu kui poja vaimse tervise seisukohast ei oleks see aga loomulikult just kõige mõistlikum valik, nii et ma proovin vaikselt jälle leida aega ka iseenda jaoks. Viimase kolme kuu jooksul on juhtunud liiga tihti seda, et avastan hilisõhtul, kuidas möödunud on 48 tundi ja mina olen selle aja sees jõudnud liikuda vaid trajektooril suurtuba-vannituba-magamistuba. Ehk siis päris värskendav oleks mõni päev koos elukaaslasega teatrisse minna või jalutada sõbrannadega nii, et ei pea piltlikult öeldes ümber maja tiirutama. Seega oleks mul juba praegu õige aeg hakata pojale rinnapiima varuma.
Emaks olemise juures on aga minu vaieldamatult lemmikuks osaks see, kuidas ka pealtnäha nii lihtsad tegevused nagu rinnapiima pumpamine, võivad osutuda üpriski tragikoomilisteks olukordadeks. Niisiis uus ja tundmatu situatsioon number 100: Kuidas leida julgus rindade pumpamiseks?
Oma senise elu jooksul olen ma näinud täpselt ühte rinnapumpa. Muidugi oli tegemist nõukaaegse pumbaga, mis meenutas mulle rohkem piinariista, kui toredat abivahendit, mille abil end armsa lehmana tunda. Seetõttu olen ma pumba ostmist koguaeg edasi lükanud. Kui ma kipun juba süsti saades ära minestama, siis kuidas ma suudan veel oma rinnad vabatahtlikult ühe veidra toru sisse toppida ja vaakumisse pumbata.
Vahel tekib mul algaja emana sellistesse olukordadesse sattudes natuke üksik tunne, sest ma tean juba ette ära, kuidas Eestis on vähemalt tuhat naist, kes minu muret kuuldes kiruksid, et on ikka üks hädine naine! Pistku rinnad pumpa ja olgu vait, mina julgen pumbata nii enda, oma lehma, kui ka vajadusel hundi rindu! Ja lisaks sellele on arvatavasti veel tuhat naist, kes mõtlevad, et kas mul häbi ei ole nii intiimsest asjast avalikult rääkida.
Jah, mina ei oska ei hundi ega lehma rindasid lüpsta ja veel kolm kuud tagasi oleks ka minul olnud häbi avalikult sellest kõigest rääkida. Tänasel päeval soovin ma aga üha rohkem panustada ka ise sellesse, et naise kehast rääkimine ei tähendaks ainult lilledest ja liblikatest jutustamist. Imetamine on loomulik, rinnapiima kogumine on loomulik, rinnapumba kartmine on loomulik.
Oma hirmust üle saamiseks hakkasin ma rinnapumpasid natuke lähemalt uurima ja avastasin, et lisaks manuaalsetele pumpadele on tänapäeval olemas ka juba elektrilised rinnapumbad. Manuaalse puhul tuleb siis käsitsi piima välja pumbata (enam-vähem samamoodi nagu siis, kui verd andmas käid) ja elektriline teeb ise selle töö ära. Kuna süsti tehes aitab mul minestust vältida lakke vaatamine, siis tundus ka rinnapumba puhul see elektriline variant mulle sobivam. Siis ei pea ma ise vähemalt piima pumpama ja saan kogu protsessi vältel lage vaadates oma mõtteid mujal hoida.
Niisiis otsustasin ma selle Lansinohi elektrilise pumba omal nahal järele proovida. Paari päeva pärast oligi pump kohal, aga kahjuks polnud Smartpostiga kohale jõudnud minu julgus (see oli üks eeskujulik ja tahtlik mom-joke). Nii jäi see pump soojenduseks lihtsalt köögilauda kaunistama. Eile otsustasin ma aga lõpuks rind ees tundmatusse hüpata (veel üks eeskujulik mom-joke) ja pumba ära proovida.
Kui ma oma elektrilise pumba tööle lülitasin, tundus mulle korrapealt muidugi see manuaalne variant palju parem. Vaatamata sellele, et pumba hääl oli selline vaikne ja sõbralik, ei tundunud see rinna «roboti» kätte andmine esmapilgul just kõige turvalisema ettevõtmisena. Meelde tuli sõbranna lause «Oled sa kindel, et see elektriline asi sul rinda küljest ei tõmba?»
Kui aga sellest esimesest loomulikust hirmust üle saada ja rind ära ühendada, selgub kiirelt tõsiasi, et tänapäeval on need masinad ikka nii targad ja mugavad, et mitte mingisugust valu või ebamugavustunnet küll tunda ei ole. Ehk siis tagantjärele tarkus - ma ausõna ei oleks pidanud sellist asja üldse kartma.
Kuna ma hetkel veel pumbaekspert ei ole, siis ma ei tea, kas see on kõigil elektrilistel pumpadel nii, aga vähemalt see Lansinohi oma on nii-öelda «nutipump» ja tööle pannes alustab kohe ise õige režiimiga - kaks minutit on nii-öelda soojendusfaas ja siis läheb pumpamine sujuvalt intensiivsemaks üle. Ühesõnaga ise ei pea muretsema, et kuhu nupule nüüd vajutada ja ega ma endale kogemata liiga tee.
Seega füüsiliselt pumpamine ebameeldiv ei ole, aga tuleb tunnistada, et vaimselt on küll esimesel korral natuke veider vaadata, kuidas üks väike masin sind lüpsab. Õnneks läheb see aga juba esimese korraga mööda ja täna hommikul olin ma piima pumbates vana rahu ise. Nii jääbki mul kokkuvõtteks üle vaid nii umbes sajas kord öelda, et naise keha on ikka võimas ja rindade pumpamist ei tasu kindlasti karta.
Heelia Instagrami kontol käib ka üks tore auhinnamäng, millest saad osa võtta SIIN!