Hoiatus!

1960. aasta 5. juunil jõudis politsei Bodomi järve ääres asunud sündmuskohale kuus tundi pärast veretöö toimumist. Foto: Wikimedia Commons

Ühel saatuslikul suveõhtul läksid kaks tüdrukut ja kaks noormeest Soomes asuva Bodomi järve kaldale telkima. Vaid ühel neist õnnestus sealt elusalt lahkuda. Kõlab nagu mõne õudusfilmi sissejuhatus, kuid just nii see tegelikult ongi. 1960. aasta 5. juunil Bodomi järve ääres aset leidnud verised mõrvad olid inspiratsiooniks ka 2016. aastal ilmunud õudusfilmile «Lake Bodom». Verdtarretav lugu tekitab aga ka täna, peaaegu 61 aastat hiljem, õudu ning küsimusi.

Maila Irmeli Bjärklund ja Anja Tuulikki Mäki olid mõlemad 15-aastased tüdrukud, kes otsustasid 4. juunil 1960 koos oma poissõpradega, kelleks olid 18-aastane Nils Wilhelm Gustafsson ja sama vana Seppo Antero Boisman, Espoo läheduses asuva Bodomi järve äärde telkima minna. Paraku muutus muretu telkimine tapatalguks. Vahetult enne koitu, arvatavasti varahommikul kella nelja ja kuue vahel, ründas telkijaid mõrtsukas. Noaga läbi telgi tungides ründas ta kolme noort, kes pussitamise käigus saadud vigastustesse surid. 

Pärast rünnakut, mis jättis telgist alles vaid räbalad, leiti sealt seest Mäki ja Boismani surnukehad. Björklund lamas püksata telgi peal. Temal oli ka kõige rohkem vigastusi, mitmed neist olid tekitatud siis, kui neiu oli juba surnud. Ainus ellujääja Nils Gustafsson, Björklundi poisssõber, lamas paljajalu ning šokiseisundis oma surnud tüdruksõbra kõrval. Noormehe vigastused piirdusid peapõrutuse ja murtud lõualuuga, lisaks olid õuduse käigus tema kingad kaotsi läinud.

Esimesed, kes juhtunut märkasid, olid varahommikul linnuvaatlusele tulnud noored. Nende sõnul nägid nad blondi meest sündmuskohalt lahkumas. 

Politsei jõudis sündmuskohale kuus tundi hiljem ning kutsus koheselt appi ka sõdurid, kes pidid kadunud esemeid otsima asuma. Telkimisplats trambiti otsingute käigus rahvamassi  poolt segamini ja seetõttu polnud sealt hiljem enam võimalik tõendusmaterjali koguda. Ainsa ellujääja küsitlemisest polnud samuti abi. Gustafsson väitis, et ei mäleta toimunust midagi peale punaselt helendava silmapaari, mis talle pimedas öös kallale sööstis.

Kuritööpaik oli kohati müstiilisem kui seal toime pandud veretöö. Lisaks sellele, et mõrvarelva ei leitud, ei suudetud isegi kindlaks teha, mis selleks olla võis. Selgus, et mitmed asjad olid telkimisplatsilt kuritöö käigus kadunud. Mõrvar võttis sündmuskohalt kaasa näiteks noorte mootorrataste võtmed, kuid rattad ise seisid truult oma koha peal. Haihtunud olid ka mõned kannatanute riideesemed.