T-särkidesse ja tossudesse riietatud paar saabus oma reisisihtkohta rendiautoga. Nad lootsid eest leida mõne asjaliku teadetetahvli, kuid vastu vaatas vaid väike sildike, mis tähistas raja algust. Kitsas rada viis neid troopikasse, kus ahvid lobisesid puudel, õhk oli paks ja niiske.
Neil kulus tippu jõudmiseks ligi kolm tundi, kuid vaade – oh seda vaadet – see kõik oli seda väärt! Ülevalt vaadates laius nende ees Kittsi saar, lummav roheline vihmametsavaip ja Kariibi mere helesinine vesi. Nad olid küll väsinud ja higised, kuid väga õnnelikud, süües oma võileibu, tehes paar selfie't ja jalutades üksi vulkaani äärel.
Just sel hetkel märkas Clay pooleldi kinnikasvanud väikest rada, mis viis vulkaani kraatrisse. Kividesse oli puuritud rida kruvisid, mille külge kinnitatud köis. Clay jaoks oli vaatepilt talumatult kutsuv. See tundus nagu salajane sissepääs ürgsesse paradiisi. Acaimie oli vähem entusiastlik. Rada oli tema jaoks liiga järsk ja ta kartis kõrgust...