19. sajandi algul oli Tartu väike kreisilinnake kõigest umbes 3600 elanikuga. Kunagine Hansa-aegne hiilgus oli minevikku vajunud, kuid ometi just siis hakkas vastne ülikoolilinn tasapisi kuulsaks saama oma saksa aastalaada ehk jaarmargiga (Jahrmarkt saksa keeles). Kui kolmekuningapäev mööda sai, helistati iga aasta 7. jaanuari hommikul raekoja tornis kella ja elav kauplemine Suurturul ja Emajõe kaldapealsel läks lahti ning kestis ühtejärge kolm nädalat.
Karlova mõisnik Faddei Bulgarin kirjutas: «Talvel ulatub kaubandus mereäärseist sadamaist ja Vene sisemaalt ka Tartusse. Tormide ja huntide ulgumisest tüdinedes sõidavad mõisnikud Tartusse, kus aadlike ja üliõpilaste mussedes toimuvad ballid ning kus iludustel avaneb mitu korda kuus võimalus korrata oma tantsutunde praktikas. Esimesest lumest kuni selle kadumiseni mängitakse lakkamatult bostonit ja visti. Ajalehti loetakse suurima hoolega; suvel toimunud sündmusi peetakse nüüd juba küpseks ning need on rohkeks kõneaineks. Laada ajaks saabub Riiast või Memelist näitlejaid, kes kordavad jälle vanu draamateoseid, mida kõik haritud inimesed peast teavad, ja mängivad uusi, mis on juba järgmisel päeval unustatud. Karneval toob kaasa uusi, vabameelsemaid lõbustusi ja talv möödub mõnusalt.»