1914. aasta jaanuaris võttis Oleviku toimetaja eelmise aasta jõulupühade-aegse lumetuisu kokku sõnadega: «Detsembrikuu ilmad on õige tormised olnud. Vähemalt viimase 30 aasta sees ei ole midagi sellist juhtunud.»
Peterburi ilmateenistus oli küll eelnevalt hoiatuse andnud, kuid inimesed ei võtnud seda eriti tõsiselt. Seepärast polnud keegi piisavalt valmistunud selleks, mis jõulu kolmandal pühal lahti läks. Tuisanud oli veidi ka enne pühi, kuid see ei valmistanud eestlastele muret – tuisku ennegi nähtud.
«Meie vana tuttav Tooma tuisk, mis harilikult päeva kolm enne jõulutaadi tulekut üle Eesti lagendikkude armastab mühada, on meile ka tänavu võeraks tulnud,» kirjutati 23. detsembril. «Ta tuli lõunahommiku poolt nii kui ikka hästi tugeva tuulega. Pühapäeva õhtu jõudis veel üsna vaikse ilmaga lõpule, täna hommikul aga võttis linnalasi, kes turule jõulukuuska, vorstitangu jne tooma läksid, valge lumevaibaga ületõmmatud uulitsad vastu. Troskade põrina sekka kostis kuljuste kõlin, mis jõulu ootel kõrvale nii armas kuulda on.»