KOLUMN ⟩ Aleksandr Popov: koroonatont on kapitalismitondiga hea sõber

Aleksandr Popov Foto: Höije Nuuter

Mööduv aasta on toonud meile rohkesti väljakutseid. Paljud nendest ei ole võib-olla otseselt meeldivate killast, aga on sellele vaatamata vajanud lahenduste leidmisi, et ületatud saada. Mitte et eelnevad aastad ei oleks vajanud lahendusi, takistuste ületamisi ja uute väljakutsete vastu võtmist. Kindlasti! Aga see aasta on omalaadne rännak muinasjutulisse alternatiivreaalsusesse, millest väljumise rada on meist igaühe enda teha.

Aasta algus oli vähemasti minu jaoks positiivne. Sain teha teoks oma pikaaegse unistuse ning pundi vahvate vandersellidega kodumaale pisku rändturnee peale teha. Oli lõbus, oli kurnav, oli hariv, oli hurmav. Ja siis jõudis meieni, justkui kurikuulus Zmei Gorõnõtš, müstiline aasiamaadest pärinev epideemia. Alguses ei osanud me kauge külalisega midagi ette võtta. Oli tunne, nagu oleks idapiiritagune pseudo-Mordor oma kollid valla päästnud ja nüüd tuleb kiiremas korras Kalevipoja jalgu otsima minna, sest kääbikutel on merede tagant liiga pikk maa tulla ning teades nende seiklushimu võib see päästeretk venida pikemaks kui kõik Matt Damoni päästmislood kokku.

Aga õnneks ei lastud siinmail selles ahastuse idanemisfaasis päid norgu ning kohe kui funky kaame poiss oma nõela plaadimängijale kukutas, hakkas kõlaritest tulema ergutavaid nubluriime ning enamus meist läks kaasa ideega sellest, et «mis seal ikka, hakkab pihta!». Ja hakkaski, aga mitte pihta, vaid kinni. Kui ennist sai luua värsse sellest, kuidas kevad on südames, siis tuleviku riimirulaadid on tiined sellest, kuidas ühe issanda-aasta esikvartalis oli paljudel «kevad kodudes».