N, 8.12.2022
SUUR ÜLEVAADE ⟩ Jõulusantidest nõidumiseni: jõulud Eestis ennemuiste ja tänapäeval
Jõulukaart Rahvusraamatukogu kogudest. Foto: TOOMAS HUIK/PM/SCANPIX BALTICS
Triin Sepp
, Sõbranna.ee toimetaja
Jõulusantidest nõidumiseni: jõulud Eestis ennemuiste ja tänapäeval
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments

Jõulud on üks tähtsaimaid rahvakalendri pühi ka tänapäeval, märkides talvist üleminekut lühenevatelt päevadelt päikese uuele võidule. Aasta vastaspoolel on tema lahutamatuks kaaslaseks jaanipäev. Milliseid jõulutraditsioone eestlased aga läbi ajaloo tähistanud on ning kust need pärinevad? Mis on tänapäevani alles jäänud, mis unustusse vajunud?

Jõulude olemus

Jõulud ja aastavahetus on kõikjal maailmas püha, mida tähistatakse vanadest tavadest lähtudes eriliste ja rohkete toitudega, mängude, laulude ja lõbutsemisega. See on püha, mis sisaldab palju erinevatest aegadest pärit kihistusi ja tavasid ning haarab inimesi olenemata nende ametist, positsioonist ja usutunnistusest või selle puudumisest.

Eesti nimetus jõulud tuleneb muinasskandinaavia sõnast jul (vanainglise nimetus yule). Väga mitmel pool Lõuna-Eestis (Võru-, Setu- ja Mulgimaal) kutsuti jõulusid varem ka teise, vanema nimetusega talsi- või talvistepühad, mis sarnaneb balti ja slaavi nimetustega. Jõuluaja kestust on arvutatud erinevalt, ent kõige tavalismaks peetakse perioodi toomapäevast ehk 21. detsembrist kolmekuningapäevani ehk 6. jaanuarini.

Jõulude, nagu ka aastavahetuse juurde kuuluvad kingitused, lahkunud esivanemate meenutamine ja mälestamine kalmudel küünalde süütamisega, sugulaste ja sõprade õnnitlemine kaartidega, jõulupuu, jõulukirik ja jõululaulud, paljudes riikides ka vabad päevad või koguni pikem jõulupuhkus.

Viimase saja aastaga on jõuludest kujunenud suured kaubanduslikud pühad, mis algavad varakult detsembri algul või juba novembri lõpus ning pühade ajal ostetakse ja kingitakse tohutult palju pisiasju, aga ka suuri hinnalisi esemeid. Jõulud on kogu maailmas oma praeguse ilme omandanud umbes viimase viiekümne aastaga.

Eestis on jõulukombed mõnevõrra segunenud ka näärikommetega. Kõige enam määrab jõulude tähistamise olemuse ära aga ikkagi see, kas peres lapsi parajasti on või ei ole. Nii on see alati olnud ja on ka täna muudegi pühade puhul. Lastega peredes järgitakse kombeid enamasti rohkem ja pühad on mitmekülgsemad.

«Jõule tähistatakse väga erinevalt ja kõik pühitsemise viisid mahuvad mõiste «tavalised jõulud» alla.»

Jõulukaunistused SHISHI kaupluses, 2020.
Jõulukaunistused SHISHI kaupluses, 2020. Foto: Konstantin Sednev/Postimees Grupp/Scanpix Baltics

Maja kaunistamine

Jõuluõled, jõuluheinad

Eestis toodi kuni 19. sajandi lõpuni jõuluks talutarre ja samuti äärelinna tubadesse õled, mistõttu vanemad jõulumälestused on tulvil kirjeldustest, kui tore neis hullata oli. Mõnes peres toodi veel 1950. aastatel õled rehetuppa ja mürati seal noorte ning lastega. Jõukamates peredes toodi tuppa heinu. Saaremaal küsiti õlgi sisse tuues luba pühad tuppa tuua. Kui seest vastati, et pühad on teretulnud, viidi õled põrandale. Kalendritavade uurijad on kaldunud arvama, et üheks põhjuseks karmi talvega Põhjamaades võis olla põranda soojendamine, ent samaaegu ka kodu ehtimine ning viljakuse tagamine. Õlgi on jõuluks tuppa toodud ka Soome ja Karjala taludes.

Jõulukroon

Õlest jõulukroonid ja muud laekaunistused olid tuntud rohkem Lääne-Eestis, kus nende valmistamiseks kasutati veel pilliroogu. Kroone ehiti munakoorte, lõnga ja riideribade, sulgede ja kõige kättesaadavaga. Jõulukroonide eeskujuks on peetud kirikute ja mõisate kroonlühtreid. Komme taandus 20. sajandi alguseks ning tuli uuesti moodi 1960. aastatel, mil seda juba rahvusliku näärikombestiku osana koolide ja käsitööringide kaudu propageeriti.

Jõulukuusk

Jõulukombestikus jaguneb kõik avalikuks ja privaatseks ehk siis selleks, mida ainult oma kodus tehakse. Kui väljakukuused on kogu maal üpris sarnased, siis vaevalt leiab kaht kodu, kus jõulupuud täpselt ühte nägu on. Nii nagu varasemalt, ei leia ka täna kuuske kõigist kodudest, sest mõnel pool on selle asendanud oksapärg, laekroon või mõned oksad vaasis. Üha enamates kodudes on ka kunstpuu, mõnes kodus on kuusest loobutud, teistes pole seda läbi aegade kunagi tuppa toodudki. Kuuse kaunistamine sõltubp palju ajast ja ka moest: kas palju kirevaid või hoopis ühevärvilised ehted, kas kuuseladvas on täht, kas küünlad on ehtsad või põlevad elektrijuhtme abiga.

«Kui kuulukse pühad tulema, tuuakse kuldsed kuused tuppa, kased valged kambrisse.»

Viljandi linna jõulukaunistused aastal 2020.
Viljandi linna jõulukaunistused aastal 2020. Foto: Marko Saarm/Sakala/Scanpix

Väljakukuuskedest vanim on teada aastast 1441: siis püstitati puu Tallinna keskväljakule. Balthasar Russow kirjeldab olukorda üle saja aasta hiljem, 1584. aastal järgmiselt: «Nii ajasid kodanikud ka talviti jõulupühadel ja vastlapäeval oma gilditubades ja sellid oma kampades suurt priiskamist taga. Ja pärast kaubasellide joomaaja lõppu ajasid nad paastuajal suure, kõrge, hulga roosidega ehitud kuuse turul püsti ja läksid vastu õhtut üsna hilja sinna karja naiste ja piigadega, laulsid ja tantsisid seal esmalt ja süütasid seepeale puu, mis pimedas vägevasti lõõmas. Siis võtsid sellid teineteisel käest kinni ja hüplesid ja tantsisid paariviisi ümber puu ja tule.»

Eesti esimene suur väljakukuusk püstitati etnoloogi ja folkloristi Ants Viirese andmeil 1928. aastal Tallinnas ärimeeste eestvõtmisel ja jättis rahva esialgu üsna külmaks. Väidetavalt hakatud selle tõttu seal uuesti jõulupuuga katsetama alles 1930. aastate keskel. Tartu esimene kuusk püstitati 1929 ning pälvis suure tähelepanu, seda ilmselt kuuse juures toimunud kontsertide tõttu. Toona põlesid elektriküünlad üksnes jõulupühadel ja vana-aastaõhtul. 1936. aastal katsetati Tallinnas suure kuuse püstitamisega uuesti, muudes linnades hakkasid avalikud kuused kerkima veel hiljem (nt. Viljandis 1937, Narvas 1938).

Nõukogude ajal komme püsis, kuid kuusepuu püstitati hiljem, enne nääre. Sel ajal hakati suuri kuuski tooma suurematesse linnadesse, alevikesse ja lõpuks ka küladesse. Eks selle kombe levikule aitas omalt poolt kaasa ka odavamaks muutunud elektrienergia.

Tänapäeval pole kuusk aga sugugi ainukene valgustatud puu. 1990. aastatel levis Skandinaaviast Eestisse tava ehtida ka raagus lehtpuid elektriküünaldega ning rajada üle tänavate ja hoonete fassaadidele suuri valguskangaid. Aina rohkem on ka peresid, kes lisaks toakuusele ehivad tuledega mõne puu oma ukse ees või aias.

Kodukuused

Etnoloog Viirese andmetel levisid jõulukuused kodudesse ilmselt 18. sajandil, seda siis luterlike sakslaste eeskujul ja trükitud jõulujuttudest mõjutatuna. 19. sajandi alguses oli komme linnades küll tuntud, ent mitte kõigis peredes ei seatud puud laste rõõmuks üles. Juba 1863. aastal on J. W. Jannsen näinud Tartu maju säramas kuusepuudest ja küünaldest. Samal ajal alustasid jõulupuude ja -pidude tähistamisega oma kodudes mõisnikud ja kirikuõpetajad ning sealt hakkasid need tavad kanduma ka taludesse.

1870. aastatel oli komme tuntud, kuid üksikutes küla peredes tavaline. Pigem oli kuusk ikkagi haruldus, mida oma koju soovida. 19. sajandi lõpuks toimus lastega peredes aga ometi suurem läbimurre ja jõulupuu oli ka vaesemates peredes võimaluse korral olemas. 20. sajand tõi aga kõikjal maailmas jõulude tähistamisse suuri muutusi — just siis hakkasid jõulukuused ning -küünlad tõelist kaubandusedu nautima ning muutusid kommertstoodeteks.

Eestis oli 1950. aastatest alates ametlikult jõuludest kõnelemine ja jõulupuu kodudes ehtimine kas keelatud või vaikimisi ainult peresisene tava. Seetõttu jätkasid jõulukuuse ehtimist eeskätt need pered, kes vanadest traditsioonidest kinni hoidsid või kellele see püha eriliseks kodutraditsiooni sümboliks kujunenud oli.

Rohelised elavad oksad

Kõik, mis roheline ning igihaljas, on iidsetest aegadest peale sümboliseerinud taassündi. Seega peetakse enese nendega ümbritsemist oluliseks eeskätt kriitiliste hetkede ning suurte pühade ajal. Talvise pööripäeva ajal igihaljaste okste kojutoomine on elu sümbol kõigis kultuurides. Novembri alguses, muistse yule«i ajal tõid rohelisi puid koju juba germaanlased. Kristlus seostas keskajal haljast puud aga hoopiski paradiisipuuga. Peale kuuseokste on sama tähendust kandnud ka kadaka ja muude igihaljaste puude oksad.

Küünlad haudadel

Lisaks kodu ja kuuskede kaunistamisele on kahe sajandi jooksul kuulunud jõululaupäeva juurde täiesti lahutamatult ka omaste haudadel käimine ja sealgi küünalde süütamine. Vahel on hauale viidud ka kuusepuu, ent see lähtub pigem isiklikest kommetest ning pole üldine või levinud tava.

Jõuluvana Mustlas koos lastega, 19. detsember 2020.
Jõuluvana Mustlas koos lastega, 19. detsember 2020. Foto: Elmo Riig/SAKALA/Scanpix

Jõuluvana

Jõuluvana olemus ning tema isik on sajandite jooksul mitmel korral muutunud. Algseks kingitoojaks on peetud piiskop Püha Nikolaust, kelle kuju samuti pikema arengu läbinud on. Näiteks on aastate jooksul tema algne särav piiskopirüü vahetunud sinise, musta (puritaanid), rohelise või punase mantli või poolkuue vastu sõltuvalt rahvast ja ajastust. Eestlastel varieerus kingitooja nimekuju pikka aega (mh. jõulumees, jõulutaat jm), enne kui põlistus jõuluvana nimetus ja temaga kaasnev legend Saamimaalt põhjapõtradega saabumisest.

Vanematel piltidel pole eesti jõuluvana aga sugugi punase mantliga. Läbi hangede rühib visalt hoopis tavalise kasuka ja viltidega kuju, suur hallikas kott üle õla, naljakas torumüts peas. Reaalses elus oli jõuluvanaks käiatel lisaks kasukale tihti peas üpris tavaline kõrvikmüts ning linnas kandis ta mõnigi kord kasuka asemel hoopistükkis suurt hommikumantlit, rääkimata takust või vatist valmistatud habemest. Vanasti oli jõuluvanal alati ka pikk vits vöö vahel ja ta oli halbade ja laiskade laste vastu üsna kuri, nii et ega väikesed lapsed talle ligi kippunudki. Kunagisest lugemiskontrollist kujunes 19. sajandil aga hoopis luuletuste lugemine ja laulmine, mis pidi taadile tasuma pika teekonna Põhjamaalt ning kaasa toodud kingi.

Arvatavasti hakkas jõuluvana Eestimaal kinke tooma 19. sajandi esimesel poolel. Varasematest jõulupidudest on teada, et kingitusi said üksnes teenijad ja lapsed. Sama kehtis pikemat aega kodudes. Kingid olid enamasti lihtsalt kuuse alla pandud. 20. sajandil oli siiski tavaks, et kingitusi said kõik pereliikmed, sajandi lõpust alates aga leidusid kotis nimelised pakid juba lemmikloomadelegi.

Küllap on sadu ja tuhandeid lapsi, kes on akna all närveerinud, püüdes tabada hetke, mil jõuluvana saaniga saabub, kuid pidanud leppima hoopis sellega, et on tähelepanematuse tõttu maha maganud nii taadi maabumise kui ka aja, millal ta kingid ukse taha jättis või kuuse alla pani. Eks seda viimast aita korda saata ka jõuluvana abilised päkapikud. Seal pole midagi imestada, sest hiljutiste arvutuste kohaselt peaks jõuluvana külastama sekundis umbes 832 peret ja isegi siis peaks ta töötama vähemalt 31 tundi järjest. Seega on kõik abilised taadile väga teretulnud.

Kiri jõuluvanale

Keegi ei tea täpselt, millal jõuluvanale või päkapikkudele kirju saatma hakati, kuid arvatavasti on eeskujuks olnud 19. sajandi jõuluraamatud. Näiteks 20. sajandi lapsed kirjutasid vargsi teadaande, et on oldud hea laps ning et jõuluvana võiks olla nii kena ja tuua kingituseks need ja teised vajalikud asjad. Mõnikord oli kirjas pikk loetelu, teinekord paluti tuua kinke veel ka emale ja isale ning õdedele-vendadele – ikka nii, nagu kirjutaja tundis vajaliku olevat.

Kiri adresseeriti Jõuluvanale või Näärivanale. 20. sajandi teise poole postiametnikud kurtsid suure arvu jõuluvana- ja näärivana-kirjade üle. Väga palju oli aga selliseidki läkitusi, mis jäeti kodus aknale või lauale, et päkapikud need sealt ise õigesse paika viiksid. Sellise kirja kirjutamine oli ikka eriline saladus, mida toimetati vaikselt omaette. Kõige pingsam ooteaeg oligi kirja kirjutamise järel ja enne jõuluvana saabumist – kas ikka täidetakse südamesoov ja tuuakse ihaldatud kingitus.

Jõuluvana kontor Soomes, Rovaniemis, 18. detsember. 2020.
Jõuluvana kontor Soomes, Rovaniemis, 18. detsember. 2020. Foto: Kaisa Siren via www.imago-images.de/imago images/Lehtikuva/Scanpix

Legend Saamimaal elavast jõuluvanast

Et jõuluvana arvatakse tulevat »kaugelt-kaugelt Põhjamaalt« on soomlased rajanud oma riigi põhjaossa Rovaniemisse Jõulumaa postkontori ja kingitustekeskusega. Nii on jõuluvana saanud lõpuks ka kindla postiaadressi. Sinna saabub detsembris kogu maailmast iga päev kotitäite kaupa kirju, mida sorteeritakse ja hoolikalt loetakse. Jõuluvana ise jõuab neist üle vaadata vaid murdosa, sest tal kulub palju aega küllasõitnud laste tervitamiseks. Ega seegi visiit lasterohkuse tõttu kesta kauem kui korraks tuppa habetunud taadile sülle ning öelda oma nimi, soov ja kust sa taadile külla tuled. Aga vähemalt on see vist ainuke kord elus, kus saad täiesti omaette ja segamatult kahekesi või ainult koos emaga jõuluvana juures olla.

Ometi pole legend Rovaniemi lähistel Korvatunturi mäel elavast jõuluvanast ja tema Pajakylas askeldavatest päkapikkudest kuigi vana – selle ajalugu on sama pikk kui tänapäevastel kommertsjõuludel. Pajakylast sai jõuluvana kodupaik tänu Ameerika Ühendriikide presidendi Franklin D. Roosevelti lesele Eleanor Rooseveltile, kes seal 1950. aastal põhjapolaarjoone ületamise eel peatuse tegi. Palkmajake, mis spetsiaalselt tema saabumise puhul ehitati ja kus ta ka ööbis, on praegu üks Jõulumaa vaatamisväärsusi. Mida aeg edasi, seda populaarsemaks peatuspaik muutus ning sellest kasvas välja Jõuluvana küla koos postkontori, töökodade, kaupluste ja kõige muuga. Tänapäeval külastab Jõulumaad aastas enam kui pool miljonit turisti.

Liisa ja Ahto Kaasik tutvustasid 2019. aasta detsembris Tartu Tamme kooli 2.d klassile eestlaste jõulukombeid, pildil kujutatud kingsepamäng. 
Liisa ja Ahto Kaasik tutvustasid 2019. aasta detsembris Tartu Tamme kooli 2.d klassile eestlaste jõulukombeid, pildil kujutatud kingsepamäng. Foto: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Jõulumängud

Mängimine oli keelatud üksnes jõulaupäeva õhtul ja esimese püha hommikul, muidu aga peamisi ajaviiteid noortele ja vanadele, sest tööd jõulude ajal teha ei tohtinud. Enamasti mängiti igasuguseid jõu- ja osavusmängusid, nagu vägikaika-, sõrme-, kaelkooguvedamist. Parte või aampalkide külge kinnitatud köitega sai kiikuda, kuid nendega olid ühtlasi seotud ka paljud vanemad osavust nõudvad jõulumängud, nagu tedrelaskmine (köitele kinnitatud laual istuja peab kepiga mütsi lati otsast maha lükkama), kiisapüüdmine (jalgupidi köite otsas rippuja peab õlest kiisa üles võtma), laevapööramine (tuleb ennast rõhtsal köiel ringi pöörata), meelakkumine (tuleb ennast köitele kinnitatud kepi peal kõhuli olles üles ja alla kruvida) jpm.

Olulisel kohal olid pähklimängud, mida näiteks Saaremaal ikka veel mängitakse. Näiteks tuli Läänemaal ja Saaremaal arvata, mitu pähklit on teisel peos või laual. Samasugune on ka liiad-paarid mõistatamine. Kus pähkleid ei kasvanud, seal mängiti samu mänge ubade või hernestega.

Laulud ja laulumängud

Paljud jõulumängud olid dialoogilised ning lõppesid väikese võistlusega. Sellised on nt koduloomade püüdmist ja tapmist kujutavad mängud (siga, lammas, kull). 20. sajandil hakkasid vanu mänge asendama väga populaarseks saanud ringmängulaulud, tantsulaulud ja üldse tantsimine. Need olid aga juba teise jõulupüha üritused.

Vanaaja jõulude juurde kuulusid veel mõistatamine ja jutustamine. Mõlemad on olnud paljudes maailma piirkondades keskaegses ja uueaegses kultuuris tähtsal kohal. Osav mõistataja ja jutumees sai tasuta öömaja ning oli oodatud külaline nii lossis kui ka taluõues. Mõlemat tegevust on peetud teatud kindlal ajal maagiliseks ja edendavaks, kuid ohtlikuks väljaspool lubatud sügistalvist või varakevadist aega, samuti loomade poegimise ajal. Jõululaupäeval olid nii mõistatamine kui ka jutustamine keelatud.

Jõuluvana Rovaniemis oma kontoris lugemas laste poolt saadetud kirju, 18. detsember 2020.
Jõuluvana Rovaniemis oma kontoris lugemas laste poolt saadetud kirju, 18. detsember 2020. Foto: Kaisa Siren via www.imago-images.de/imago images/Lehtikuva/Scanpix

Jõulukaardid

Jõulukaarte hakati valmistama Inglismaal 1843. aastal Henry Cole»i idee järgi. Esimesed kaardid olid kaunilt koloreeritud ühevärvitrükised, kuid väga kallid ja seetõttu müüdi neid mitu aastat. Idee ise oli aga hea ning seda näitab ka fakt, et 1860. aastal Saksamaal avatud kaarditehas hakkas valmistama kaarte suuremale osale Euroopast. Need olid kujunduselt lihtsamad, odavad ja seetõttu ka paljudele taskukohased.

Eestis hakati jõulukaarte saatma 1870. aastatel, arvatavasti pärast seda, kui 1872. aasta postimäärustik lubas hakata saatma lahtisi kaarte. Folklorist Ants Viirese andmetel müüdi pikka aega jõulu- ja uusaastakaarte kõrvuti. Ka esimesed siinkandis saadetud jõulukaardid trükiti justnimelt Saksamaal ja Rootsis – valmis kujundusega postkaartidele trükiti üksnes eestikeelsed tekstid peale. Arvatavasti hakati kohapeal pühadekaarte trükkima 19. sajandi lõpukümnenditel, kuid meilgi algas tõeline kaardihooaeg 20. sajandi esikümnenditel, kui koolilaste tava valmistada ja saata pühadekaarte üha laiemalt levima hakkas.

Eelmisel sajandil ei olnud aga peaaegu poolesaja aasta jooksul, 1940. aastate teisest poolest 1990. aastate alguseni, võimalik trükitud jõulukaarte osta. Jõulud kuulusid sel ajal keelatud või poolkeelatud pühade hulka, nagu oli juba varem juttu. Muidugi ei jäänud pühadekaardid seetõttu saatmata, sest tegevus kuulus tolleks ajaks juba peretraditsiooni hulka, kuid toona joonistati need ise või osteti fotograafi poolt ümberpildistatud vanu kaarte.

Poekaupa on ikka ja alati täiendatud käsitsikirjutatud salmide, luuletuste, aforismide, isiklike tervituste, joonistuste, karikatuuride ja ka fotodega. Tihti lisati õnnitlusele paar rida perekondlike uudistega – nii asendas kaart kirja, mida pikemat aega pole olnud ehk mahti saata. Eriti viimase paarikümne aasta jooksul on populaarseks muutunud valmis kaardile või kaardipõhjale lisatud perepilt või foto mõne toreda seigaga saatja elust: uue jahiga mererannas, matkamas, uus ilmakodanik vanematega, koer ja tema pere ning palju muud humoorikat, südamlikku ja informatiivset.

Kaardid laual

Kaunite soovidega ilusaid kaarte on ometi tarvis korduvalt vaadata ja teistelegi näidata. Sealt lähtub ka tava laduda kaardid eraldi lauale või riiulile. Nii moodustavad nad kallite kinkidena omaette piduliku pühadenurga. Sealt on neid hea imetleda, lugeda saadetud sõnumeid ja meenutada kaardi saatjat. Ka asutustes kaetakse enamasti juba jõulueelsel ajal laud saabuvate tervituskaartidega, mis seisavad laual enamasti kolmekuningapäevani.

Mees kehastunud jõulusokuks Pärnus, Kurgja muuseumis 14. detsembril 2007. aastal.
Mees kehastunud jõulusokuks Pärnus, Kurgja muuseumis 14. detsembril 2007. aastal. Foto: HENN SOODLA/PRNPM/EMF/Scanpix

Külaskäik

Tänapäeval on tavaks, et külas käiakse enamasti siis, kui tuju või võimalus tekib. Jõuluks aga minnakse ikka ilmtingimata koju, eriti sõidavad pere juurde pühasid tähistama kaugemal õppivad lapsed. Üldise tava kohaselt vanasti aga jõululaupäeval ja esimesel jõulupühal külla ei mindud. Varem on seda põhjendatud muuhulgas halbade kontaktide välistamisega, seetõttu visati ootamatule külalisele kaela näiteks pastlad või pajalapid, soola või tuhka tema jälgedesse ning tehti muul viisil häbi.

Kaasajal veedavad jõuluõhtut ühiselt ka lihtsalt head sõbrad, seega pole kodud enam nii suletud kui varasematel aegadel.

Jõulusandid

Sellist nimetust rahva seas otsesõnu tuntud pole, kuid folklorist Ants Viires on kõik erinevad kadripäeva-järgsed maskeeritud sanditajad just selle ühisnimetaja alla koondanud. Jõulusantide hulgas on olnud vähemaskeeritud või üldse maskeerimata vaest rahvast, kes käisid külast abi kogumas peamiselt varasematel hommikutundidel ja päeva ajal.

Jõulude ja uue aasta puhul liikusid Lääne-Eestis ja Saaremaal ringi loomamaskide kandjad. Paljud sandid olid lihtsalt tahmased, varjatud näoga, kandsid tagurpidi kasukat ja muud sellist, aga oli ka lihtsalt ringikäijaid, kes oma välimust kuidagi muutnud ei olnud - nemad käisid tervitamas või ande küsimas. Saartel on olnud neil õlevööd vööl, õlemütsid peas ja õlenuudid käes, ilmselt oli neil atribuutidel kunagi maagiline tähendus olnud.

Jõulupoisid

Poisid ja noormehed liikusid ringi esimese jõulupüha hommikul, küsides pähkelid. Vanematele poistele pakuti ühtlasi ka õlut. Erilist riietust ega maske neil polnud, pigem sooviti lihtsalt häid pühi nagu nääripoisidki.

Lapsed Jõgeva kultuurikeskuses 2007. aasta detsembris õlgedes maadlemas, nende taga juhendavad jõuluhani ning jõulukaru.
Lapsed Jõgeva kultuurikeskuses 2007. aasta detsembris õlgedes maadlemas, nende taga juhendavad jõuluhani ning jõulukaru. Foto: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Jõuluhani

Jõuluhani liigub tavaliselt ringi jõululaupäeval ja käib saunas lapsi kontrollimas ja karistamas. Hanega hirmutati eeskätt pahasid lapsi. Haneks maskeerus mees või naine, tõmmates tagurpidi kasuka selga, mõnikord on tal olnud käes eraldi meisterdatud hanepea nokaga, enamasti aga on nokk kasukakäisest lihtsalt välja sirutatud. Haneks maskeeruti ka valget lina ümber võttes. Mõnikord on hanel saunavihast saba, enamasti aga kaasas kasevits või kadakaoks, millega ta saunalisi lööb. See ongi üks tema peamisi tegevusi, lisaks hane kombel kaagatamisele ja nokaga näpistamisele. Hanele pakutakse õlut ja talle võidakse vett kaela visata. Väga harva on haned liikunud ringi mitmekesi. Komme oli tuntud Lääne-Eestis ja Saaremaal veel 1980. aastatel, 19. sajandil aga laiemaltki.

Jõulukurg

Jõulukurg liikus ringi üksinda või koos teiste maskeeritutega. Riietuti samaviisi kui hane puhul, kuid nokk oli pikem. Mõnikord ähvardas kurg peresse lapsi poetada. Kurg on tantsinud ja üldjoontes käitunud samaviisi kui hani. Tallegi pakuti õlut ja pähkleid. Komme on 20. sajandil olnud tuntud rohkem idakiriku aladel, seega Läänemaal, Saaremaal, Setumaal ja Võrumaal.

Jõulusokk, jõulupukk, jõulutönk

Need on kõige tüüpilisemad jõulutegelased, kes olid taas tuntud Lääne-Eestis ja Saaremaal. Enamasti liikus sokk ringi üksinda, tehes nalja ja hirmutades lapsi nagu ka ülejäänud loomadeks maskeeritud sanditajad. Tavaliselt tõmmati pahupidi kasukas selga ja võeti kätte sokupea, mis oli enamasti puusaua otsa kinnitatud ja tehtud puust, lambanahaga kaetud ning ehtsate või puust sarvedega ehitud. Tavaliselt oli sokul lõua otsas taku- või linahabe, sabaks pandi kaseviht. Pea ja saba võisid olla ka looga otstesse kinnitatud – sel juhul võeti look jalge vahele. Üldiselt rakendati jõulusokuks maskeerimise juures täit fantaasiat ja täiendati kostüümi küll kella, küll koti, küll kepiga. Tihti oli sokuga kaasas ka karjus, kes teda kantseldas, sest sokk puksis pererahvast, kiusas tüdrukuid ning pritsis sabaga vett. Ühtlasi kogus karjus ande.

Kihnu saarel öeldi soku kohta tönk ja ta liikus ringi enamasti üksinda. Töngi pea oli teinekord keerukam: liikuvad puust lõuad, plagisevad mokad, puupulkadest hambad, punased silmad. Jõulutönk hirmutas lapsi, talle pakuti õlut. Tönk kuulus ka Kihnu pulmade juurde. Töngitegemiseks, nii nagu mujal sokutegemiseks, nimetatakse igasugust maskeeritult ringi käimist.

Jõulusoku traditsioon on mõnel pool tänaseni püsinud. Sokupead kasutati mitmeid aastaid ja hoiti seetõttu hoolikalt alles. Kõige keerukam ongi tänapäeval korraliku sokupea hankimine.

Jõulukaru

Tema käib samuti ringi jõulupühade ajal, vähem kolmekuningapäeval. Karu kannab pahupidi pööratud kasukat ja allalastud kõrvadega kõrvikut, ta nägu on tahmane või kaetud tumeda riidega. Vahel on pandud selga kaks kasukat: ühe käistest on pandud läbi jalad, nii saab kinninööbitud ja vöötatud karvakasukast karu alakeha, teine katab ülakeha. Seljale seoti vahel padi või õlgi. Karu tantsis toas ja kippus naisi murdma, kakerdas vahepeal neljal jalal ringi. Enamalt jaolt oli ta karutaltsutajal nööri otsas. Viimase ülesandeks oli karu valvata, vemmeldada, kui see liiga ülemeelikuks läks, tantsitada ja selle kõige eest tasu nõuda. See oli sõnaosavust vajav amet.

Leib loomadele

Üks neid tavasid, mida paiguti tänini järgitakse, on jõuluõhtul (või -öösel) loomadele leiva lauta viimine. Vanasti riputati leivale mõni tera soola ja sooviti seda pakkudes loomadele häid pühi. Nagu eespool viidatud, viiakse tänapäeval tihti ka metsloomadele ja -lindudele pühadetoitu.

Jõulukuusk tuli maha raiuda tingimata enne pühade algust, sest puude raiumine ja paljud teised tööd olid pühade ajal rangelt keelatud.
Jõulukuusk tuli maha raiuda tingimata enne pühade algust, sest puude raiumine ja paljud teised tööd olid pühade ajal rangelt keelatud. Foto: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Maagilisi tavasid jõulude ajal

Saaremaal suitsutati jõuluõlgedega põldusid. Jõuluööks toodi viljavakk tuppa laua alla ja viidi linnuvihk aiateibasse või katusele, puistati viljateri käsikivile. Hommikul viidi tuppatoodud vakast vilja hobustele ja puistati õlgi lauda-, aida-, kaevuteele. Tõrjeks kurja vastu pandi raudesemeid lauta või talli, tõmmati rist laudauksele, suitsutati kariloomi. (Nõiad omakorda käisid võõraid lambaid niitmas.) Rist tehti peaaegu kõigile esemetele, leivale, toitudele, loomadele ja viljale, samuti tööriistadele - seda kaitseks kurja vastu.

Jõuluööl või esimesel jõulupühal visati soola kaevu ja esimesena pidi kaevule minema meesterahvas. Üldse oli soovitav öösel kaevu juurde mitte minna, sest usuti, et kaevul käivad sel ajal surnud. Lõuna-Eestis pesti esimese püha hommikul silmi veega, millesse oli pandud elavaid süsi või kaabitud hõbedat.

Tööriistade puhul kanti hoolt, et nad oleksid talu piires oma tavalisel kohal, ulu alla toodud, lagedal olevad sõiduriistad pöörati küljeli, vokid, õmblusmasinad jm kaeti kinni. Aknad tuli kinni katta, et kurjad jõud, surnud ja haldjad aknast sisse ei vaataks. Eeskätt on kardetud kuradit, vanapaganat, vaimusid, kuid ka surnuid ja kodukäijaid ehk külmkingasid ja teisi olendeid.

Jõulud oli sobiv aeg nõidumiseks nii nõiaraamatuga kui ilma. Aktuaalne oli teise pere lammaste niitmine, tagasituleva raha nõidumine, nõiaviha näppamine, saatuse muutmine ja muud teod. Lääne-Eestis ja saartel usuti nõidasid loksperile minevat.

Töökeelud

Töökeelud kehtisid kogu jõuluaja kohta. Keelatud olid kärarikkad tööd (puulõhkumine, pesupesemine) ja ka igasugune naiste näputöö, nagu kudumine, ketramine, õmblemine ja isegi nõelumine, et mitte kahjustada lambaid ega meelitada hunte ja usse koju. Tööriistad pidid olema uluall. Jõulude ajal ei tohtinud tulevalgus toast põllule langeda, et vili ära ei kõrbeks. Kogu öö tuli ärkvel olla, sest muidu ollakse kogu aasta unine ning jalad pidid olema kängitsetud sokkidesse või sissudesse, nii ei löö tuleval aastal jalgu ära, jalad ei lähe hauduma, pastlad peavad hästi vastu jne.

Ennustamine

Ennustamine oli jõulude ajal üsna kõrvaline nii vanasti kui ka nüüd, sest selleks on tunduvalt sobivam aeg vana-aastaõhtu. Jälgiti küll, kelle küünal kauem põleb (elab kauem) või hoopis ootamatult kustub (surm). Varem on veel mõnel pool tina valatud (taas rohkem vana-aastaõhtu tava) ning kinga visatud (nina ukse poole näitab perest lahkumist).

Moodsalt kaunistatud jõululaud.
Moodsalt kaunistatud jõululaud. Foto: MARINA PUSHKAR/PM/EMF/Scanpix

Veel ühte ja teist vanadest ja uutest jõuludest

Jõululaupäeval saunaskäimine oli sama oluline kui jõulukirik. Saunas käidi veel 1970. aastatel ja saunaomanikel on see tänini kindel jõulukomme. Lääne-Eestis ja saartel käis sauna juures jõuluhani, kes kippus lapsi näpistama (ikka laiskuse ja pahategude eest, seegi tava elas veel 1980. aastatel).

19. sajandil ja 20. alguses said lapsed jõuludeks uued rõivad ja jalatsid. See oli jõulukinkidest rikkumatu lepe. Lihtsalt paaril kindlal tähtpäeval, sageli just jõuluks ja jaanipäevaks või lihavõtteks või nelipühiks, tehti või osteti lastele uued rõivad. Siis sai nendega uhkeldada ja neid teistelegi näidata ning pühad andsid rõivastele erilise väärtuse. Muide, uute rõivaste ja jalaste omanikku tuli näpistada – siis seisvad riided kaua uued.

Jõulutoidud

Jõuluõhtul tuli süüa 9 kuni 12 korda või panna lauale vastav arv roogasid. Rikkalikult kaetud laud oli varasemal ajal pika paastuaja lõppemise märgiks, kuid ühtlasi tagatis, et uuel aastal on külluslikult toitu. Jõuluks tapeti vanasti siga ja seetõttu olid olulised erinevad sealihast, -verest jm valmistatud road. Jõulujoogiks valmistati õlut ehk jõulukahi. Veel oli eristaatuses jõululeib.

Vanaaegne toidulaud polnud 20. sajandiga võrreldes ülirikkalik. Sealiha võis võtta voli järgi. Keskajal ja 19. sajandil söödi jõuluks seapead, mida on toetanud ka sigade patrooni Antoniuse kultus. Mõnes peres olid laual ka seajalad ja koguni seasaba. Sinna juurde kuulusid hapukapsad, kartulid, naerid, kaalikad, soolaoad, või, harva ka tangupuder. Olulised olid aga ka tanguvorstid: Põhja-Eestis ja saartel valged tanguvorstid, mujal verivorstid. Saartel valmistati makkide ehk valgete tanguvorstide kõrvale veripalle.

Kala pakuti eeskätt rannaaladel ja vaesemates peredes.

Eriline kodus küpsetatud jõululeib tänapäeval.
Eriline kodus küpsetatud jõululeib tänapäeval. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja/Scanpix

Jõululeib

Jõululeiva kõrval valmistati ka eriline pätsike ehk nn jõuluorikas, küpsetati ka mõne muu looma kujuga leibu, mõnikord torgati jõululeiba viljakõrsi või jäeti auk küünla jaoks. Erilist jõulupätsi hoiti kogu pühade aja laual ja seejärel aidas või sahvris karjalaskepäevaks. Valmistati veel sepikut ja saia. 18. sajandi lõpust, 19. sajandist kuuluvad jõulude juurde piparkoogid, mida osteti, hiljem aga valmistati ka ise. Neid vormiti klaasi, noa, vahel ka isetehtud vormidega. Jõululeibade ahjust väljavõtmisel jälgiti, kas koorik on lahti või lõhki küpsenud või leib ilus. Kõik rikked märkisid, et perest on keegi lahkumas.

Muud jõulutoidud

Tänaste jõulutoitude loetelu on lõpmata pikk ja algab muidugi seaprae, hapukapsaste ja kartulitega, mille juurde kuulub kõrvitsa- või pohlasalat. Laual võib olla ka ka pasteet, verivorstid, sült, lihatarretised, sink, soolaheeringas või ka heeringarullid, täidetud munad, rosolje või kartulisalat, saiakesed, kringel, tort, kompott. Kindlasti on omal kohal õunad, pähklid, eksootilised puuviljad (peamiselt mandariinid või apelsinid), aga ka kommid ja präänikud. Erilise staatuse on säilitanud piparkoogid, mida ostetakse poest ja valmistatakse ise. Tänapäeval on võimalik valida erinevate vormide vahel, samuti saab valida, kas teha suhkruvõõbad ise või osta poest.

Jookideks olid peamiselt morss ja mahlad, õlu ning vahuvein, viimasel paaril aastakümnel ka glögi. Kuna maitsvat õlut on tänapäeval laias valikus poest saada, siis suurte jõuluõllelaaride valmistamine, mis oli tavaline veel 1980. aastatel, on jäänud märgatavalt vähemaks. 20. sajandil olid eriti kuulsad Saaremaa ja Hiiumaa murdjad koduõlled, millele kanguse tõstmiseks ja pähehakkamiseks mõndagi hulka segati. Enamasti oli sekkapandav õllemeistri saladus. Vanal ajal visati jõulukahja õlgedele, saunakerisele, kaevu, ja loomadele. Lääne-Eestis ja saartel käisid mehed õlut otsides, lauldes ja juteldes ringi kuni veebruari alguseni.

Kasutatud allikad: Eesti Rahvakalendri tähtpäevade andmebaas BERTA.

Märksõnad
Tagasi üles