KOLUMN ⟩ Dagmar Lamp: pedofiilia pole sõnavabadus

Dagmar Lamp Foto: Andrei Ozdoba

Täna teatasid kirjanikud Sass Henno ja Andra Teede, et astuvad välja Eesti Kirjanike Liidust, kuna EKL eestseisus keeldus alaealise ahvatlemises süüdi mõistetud liidu liiget Peeter Helmet välja viskamast. Loodetavasti astuvad nende jälgedes veel paljud autorid, sest pedofiilia on miski, mille peaksime kõik ühiskonnana hukka mõistma.

Olen kursis aruteludega, mis kirjanike liidu listis Helme teemal käisid ja ausalt öeldes läks mul süda mitu korda pahaks. On uskumatu – ja samas kahjuks ka pole – milliseid argumente ja vabandusi leiavad inimesed, keda olen loojatena austanud, inimesele, kellega olen ka minagi kunagi koos töötanud, aga kelle tõeline pale on nüüdseks kohtusaalis paljastatud. Kogu kaasust teades ei tohiks siin olla mitmetimõistetavusi – kui täiskasvanud mees kirjeldab alaealisele lapsele, kuidas ta tahaks lapsi vägistada, siis see ei ole mingil juhul sõnavabadus. See on seaduserikkumine. Ja see peaks igal mõistusega täiskasvanul panema helisema kõik häirekellad ja ütlema, et see pole mitte ainult seaduserikkumine, vaid see on ka inimlikul ja moraalsel tasandil väär.

Kui Venno Loosaare pedofiilia-juhtum eelmisel sügisel avalikuks tuli, pidin paraku eravestlustes maha pidama sarnaseid vaidlusi, nagu nüüd kirjanike liidus need kordusid. Meie ühiskonnas on liiga palju ohvrisüüdistamist. Liiga sageli hakatakse rääkima sellest, kuidas lapsed ise käivad jututubades pläma ajamas ja kuidas teismelised ongi liiga seksikad. Me ei taha keegi uskuda, et pedofiili nägu ongi sageli meeldiva kolleegi või naljaka meelelahutaja nägu, et see ongi toreda naabrionu või isegi õpetaja, hingehoidja või treeneri nägu.