KÜLMAVÄRINAD ⟩ Kelmid napsivennad tegid Kopli kuningannale ninanipsu ning maksid nahatäiega

Kopli rahvakorterite ehitajad puhkehetkel. Pilt on illustratiivne Foto: Oskar Viikholm / Fotis

«Külmavärinate» podcastis ei räägi me mitte ainult jõletuid lugusid, vaid vahel toome kuulajani ka vahvaid leide Eesti ajaloost. Kodukohtadele pühendatud teises saates jutustasime naisest, keda 1933. aastal kutsuti Kopli kuningannaks.

Toome siin ära Uudislehe artikli, kus kuningannast kirjutati, muutmata kujul.

Viimasel ajal on igalpool maailmas võtnud maad monarhism. Sellepärast pole midagi imestada, et isegi Tallinnas Koplil on oma kuninganna. Selle kõrge tiitli kandja on Kopli saarel keegi keskealine naine, kellele issand on annud suure ja laia ajaliku olemise. See volüümikus ongi peamises põhjuseks, et prisket naisterahvast nimetatakse Kopli kuningannaks. Kuna kuningannad elavad ikka teistsuguselt kui lihtsurelikud, siis ei maksa ka imestada, et Kopli kuninganna kodune elu on hoopis isesugune kui madalast seisusest inimestel.

Paljud naised ei tea, kuidas ennast tänapäeval toita, kuid Kopli kuninganna on selles suhtes suur erand. Tema toidab ennast ise ning peab endal isegi toredat värsket noormeest. Kuningannal on maitset, omavanustega ta juba ei lepi. Tema «flamme» peab tingimata olema noor. Kole armukade on see naine. Kui ta juhtub nägema, et tema «unistus» teeb tegemist mõne nooremaga, siis läheb kohe lahing, lahti.

Sellest on mõned head nädalad tagasi, kui Kopli kuninganna otsustas pidada ühe mehise sunnipäeva. Et sünnipäev oleks küllalt märg, selleks hankis kuninganna endale 16 liitrit vabariigi viina. Suur oli aga kuninganna üllatus, kui ta läks sünnipäeva hommikul oma ülesäratajatele «särtsu» tooma. Pikanäpumehed olid murdnud sisse sahvrisse ja viinud ära viimase kui napsuraasukese. Kuninganna katsus küll arvata, kes näppamises süüdi on, kuid keda sa ikka umbes tead süüdistada. Politseile agar naisterahvas ka kaevata ei julenud, sest tal olid hinge peal omad väikesed salaviinamüümised.

Hiljem selgus aga terve see keeruline lugu. Kuningannaga ühessamas majas elutsesid mõned kenad noormehed, kes tahtsid «naismajesteedile» pisikest vingerpussi mängida. Nad olid viinad kõrvale toimetanud, et neid pärast jälle tagasi anda. Kuid viin — kuri patt — on selline aine, mis ei seisa isegi pudelis paigal. Noormehed tegid pudelid lahti, võtsid alguses mõned «väiksed» ja jõid siis pudelid viimseni tühjaks.

Kuninganna kuulis noormeeste rõõmsat lamenti ja sai haisu ninna, kust see rohke õnn pärit on. Ta hing kargas täis püha viha. Ühe ropsuga oli ta süüdlaste keskel. Suur ja võimas nagu ta on, peksis ta pummeldajate uhke laua nurka ja toimetas mehed tagant järele. Ei julenud talle keegi vastu hakata. Igaühel oli kallis ta nahk, ja kuninganna oli tõesti ähvardav nagu vihane jumalanna. Ja nüüd pääsesid lahti kange naise keelepaelad ja sündisid maailma sellised kuraasikad sõnad — nagu mehed varem veel polnud kuulnud, kuigi nad tundsid põhjalikult roppude sõnade leksikoni. Noormehed kuulasid ammulisui pealt ja ei saanud ainustki sõna vastata, sest kuninganna sõnavalingus ei leidnud isegi nii pisikest tühja kohta, kuhu oleks saanud ainsagi sõnakese vahele pista. Ega kuninganna vastu ikka saa. Noormehed lõid käega ja leppisid saadud nahatäiega.

Kuid ükskord tuli siiski aeg, mil kuninganna kaotas lahingu. Tema armastus olt julenud heita silma ühele kenakesele vabade elukommetega noorepoole neiule. Kuninganna ei suutnud seda ära kannatada ja läks neiu vastu tegelikuks. Ta virutas võistlejale algul küll tubli lahmaka vastu vahtimist, nii et neiu kukkus pikali nagu post. Kuid kukkuja ajas enda varsti jalule ja sooritas kuningannale siis täiusliku nahatäie, et see oli kohe igast küljest vigane. Nüüd on kuninganna kuulsus kadumisel, sest ta pole enam võitmatu.