KOLUMN ⟩ Aleksandr Popov: paks laps pole ilus laps

Aleksandr Popov Foto: Höije Nuuter

Juba lapsest saati olen ma olnud parajalt ponks poiss. Õigem oleks vist öelda, et mida lapsepõlve lõpule lähemale, seda ponksumaks asi läks. Ja siinkohal ei saa kindlasti öelda, et peaks süüdistama vanemaid või vanavanemaid. Süüdistada saab vaid iseenda loidust, kirjutab kolumnist Aleksandr Popov.

Keegi ei korrutanud mulle, et paks laps on ilus laps. Pigem just vastupidi. Korrutati, et tuleks ennast rohkem liigutada, muidu ei paista varsti varbad kõhu alt välja.

Esimest korda ma just seepärast ennast rohkem liigutama hakkasingi. Või noh, mitte otseselt sellepärast, et enam kõhu alt varbaid ei olnud näha. Pigem sellepärast, et uude kooli minekuga kaasnes ka šarmantne võimalus igal koolipäeval kodust kooli ja koolist koju jalutada ning aasta pärast gümnaasiumi algust olin ma juba nii kaalu kaotanud kui ka kehalise kasvatuse hindeid kosmiliselt parandanud.