/nginx/o/2021/09/26/14095012t1hd7db.jpg)
Klooga järve kaldal on juba üle 500 aasta asunud mõis. Meie võtsime oma teispoolsusega suhtlevad aparaadid ja kaamerad kaasa, et näha-kuulda ja kogeda, kas praeguste mõisavaremete vahel ehk ka vanade aegade kummitused kondavad.
Kunagine rüütlimõis, mis varem kandis nime Lodijärve mõis, asub Klooga järve idakaldal. Esimest korda on mõisa mainitud 1504. aastal ning arvatavasti juba keskajal oli seal kivihoonestus.
Klooga järve saksakeelse nime Lodensee järgi nime saanud Lodijärve lossil on seega väga pikk ajalugu. Ka omanikke on sel olnud mitmeid: 16. sajandil kuulus mõis Nierothidele, 17. sajandi esimesel poolel Lohnidele, Heydemannidele ja Wartmannidele. 1665. aastal omandas mõisa Hans von Klugen ja Klugenite kätte jäi mõis 1908. aastani. Klugenite nimest on pärit ka Klooga eestikeelne nimi.
Vaata ka «Kummituseküttide» esimese hooaja osi: tondijahil vanas Postimehe toimetuses; külas vana kohtumaja kummitustel ning kõhe Kose mõis.
Varaklassitsistlikus stiilis mõisa härrastemaja valmis 1794. aastal. Selle siseplaneering on telgsümmeetriline, soklikorrus on võlvitud. Esimesel korrusel väike vestibüül, selle taga saal ja teised anfilaadsüsteemis esindusruumid. Eluruumid asusid teisel korrusel. Praegu pole kunagisest ilust muidugi suurt midagi järel, möödunud aegade ilu võib varemetes vaid aimata.
Peahoone ees asusid kaks kivihäärberit, tall-tõllakuuri ja aidaga piiratud auhoov. 19. sajandi lõpuks oli seal välja kujunenud esinduslik mõisakompleks koos arvukate kõrvalhoonetega, mis asusid peahoone läheduses. Peahoone tagakülg ja parempoolne ots avanesid maalilisele Klooga järvele.
Kui palju inimesi mõisas teenis?
1627. aastal kuulus mõisa alla kaheksa talupojaperet. 1913. aastal loendati mõisas 413 talupoega, neist 191 mees- ja 222 naishinge, sealhulgas 37 Harju-Madise kihelkonna elanikku.
Allikas: Wikipedia
Huvitav on ka teada, et Lodijärve lossi ümbruses toimus arvatavalt ka Eduard Bornhöhe Jüriöö-ainelise jutustuse «Tasuja» tegevus.
Paraku hakkas Klooga mõisa käsi kehvasti käima ning 20. sajandi alguses Klugenite ajal oli mõis vaesusesse langenud, kirjutas Päewalehes August Wõsa 1910. aastal. Näguripäevi nägid nii mõisateenijad, Viinamoori-nimeline aidamees kui ka saunikud. Palgamaksmine oli korratu, seega ei tahetud sinna eriti meelsasti ka tööle minna. Hoolimata kõigest kuulus toona veel mõisa juurde hulga väikseid vabadikukohti, kelle kohustuste hulka kuulus teatud arv päevi nädalas mõisa heaks töötada.
/nginx/o/2020/11/26/13496899t1h0cdd.jpg)
«Maad on siin võimata viletsad, aga et siin ligidal mujal kusagil ka vabasid kohti ei leidu, siis ei jää saunikutel muud nõu üle, kui endist mõisat kõige raskematel tingimistel edasi orjata, olgu küll, et kaht peret ka kõige närusemal viisilgi toita ei jaksa ja vabadik ja ta perekõrvalise teenistuse läbi omal hädavaevalt hinge sees hoiab,» jutustas Wõsa kehvadest oludest. Veelgi enam: kui varem oli võimalik saunikutel oma kodudes suvitajaid majutada, siis uue omaniku valitsuse all on seegi variant ära võetud, sest von Klugen nõudvat selle eest mõisas lisapäevade tegemist.
Lisaks märkis autor, et 20. sajandi alguseks olid saunikute elukohad ja karjalaudad «sarnased, nagu nadumbes Noa ajalgi olivad». «Meie Eesti Rahvamuuseum tarvitab arvatavaste ka vanu Noa-aegseid eluhooneid ja poolnälginud Eesti saunikuid 20. aastasajast, annan Museumi juhatusele nõu Klooga mõisavalitsusega nende omandamise pärast kirjavahetusesse astuda,» torkas Wõsa sardooniliselt.
/nginx/o/2020/11/26/13496902t1h18cc.jpg)
Mõisa viimane omanik oli 1919. aasta võõrandamiseni Axel von Krusenstern, kes proovis seda esimese vabariigi ajal veel tagasigi saada, kuid siis plaaniti mõisa ruumidesse rajada lastekodu. Plaaniks see vaid sõja tulekul jäigi. Pärast Teist maailmasõda seadsid end mõisas sisse Nõukogude väed, kes lahkusid 1992. aastal.
Praegu on mõis varemetes ja hävinud on ka mõisapark.