Vangide naised: silmad aukus, elurõõm kadunud, kalk pilk põrandale pööratud...

Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Ma ei teagi, kus ma oma eluga praegu nüüd olen. Mis või kus on minu koht, mis on minu roll? Ma vaatan vanglapääslas istuvaid naisi ning tunnen: ma ei ole üks neist, ma ei taha olla. Ma pole ju? Nõnda kirjutab Ronja, kelle mees kannab karistust ühes Eesti vanglas.

Ma pole üks neist nägudest, kelle silmis puudub sära, kelle silmaalused on murest ja pidevast nutust kotti vajunud, silmade ümber tumedad rõngad. Ma ei ole ju üks neist naistest, kes kohustuste all on kokku varisenud? Ma pole ju üks neist, kes tunneb, et elu on otsa saanud ning siit edasi on ainult piin ja valu, lootusetuse tunne?

Ometi, siin ma istun ja panen kirja need read, kui mind järsku tabab see reaalsus – see olen mina, kes nii tunneb. See olen mina, kes nii mõtleb, sest teised on vait. Keegi ei räägi. Ainult mina. Üksinda. Täiesti üksinda.