Kui arstiteadus veel väga arenenud polnud, juhtus paraku teinekord ikka, et surnuks peeti inimesi, kes tegelikult olid veel elus. Mõnikord lõppesid sellised eksitused ka üsna õnnelikult, nagu näitab üks möödunud sajandi alguses Tallinnas ette tulnud juhus.
Tartumaa teataja kirjutab 30. novembril 1933. aastal loo, mis leidis aset 1900ndate alguse Tallinnas.
«Pealinna vanemad elanikud mäletavad veel varjusurmajuhtumit, mis umbes 30 aasta eest Tallinnas aset leidis. Ühes saksa perekonnas Uuel tänaval suri 18-aastane tütar. Kuigi surnu oma välimusest midagi ei muutnud, tunnistasid arstid surma loomulikuks. Surnu vanemad oletasid küll varjusurma, ehkki mitme arsti vastupidine otsus sundis neid lõpuks tütart kirstu asetama.
Valges kleidis surnu näis kirstus lillede vahel täiesti elava inimesena. Südasuvine matusetalitus leidis aset Kopli surnuaial. Hakati juba kirstu hauda laskma, kui kuuldi koputust vastu kirstu seina. Matuseliste ehmatus oli piiritu. Rahulikuks jäid vanemad, kes viimase silmapilguni polnud tõeliselt veendunud oma tütre surmas.
Kiirelt avati kirstu kaas ja varjusurmast ärganu avitati sealt välja. Harilikult kinnitavad varjusurnud, et nad kõike nende ümber sündivat kuulevad, kuid sel juhtumil ei püsinud neiu mälus ainustki sündmust. Ta avaldanud vaid suurt väsimust. Surmast ärganud neiu asetasid kurbadest leinajatest rõõmsatujuliseks muutunud vanemad voorimehele. Kuid ühede rõõm muutus varsti teisele õnnetuseks.
Jõudes voorimehega Uuele tänavale, leinamaja juurde, talutasid vanemad nõrga neiu tuppa. Ukse avas koju jäänud vanemates aastates teenija. Silmates valges kleidis surnut oma jalul tuppa astumas, langes teenija ehmatusest meelemärkuseta põrandale. Vana naise kohta oli see tõesti liig, et paari tunni eest kirstus välja viidud surnu tagasi tuli. Minestanud teenija tuli asetada voodisse. Paari päeva pärast ta suri ehmatusest tekkinud roosi tagajärjel.»