KÜLMAVÄRINAD ⟩ Rahvasuu 1920ndatel: Ahja talutütar maeti elusalt

Foto: Shutterstock

1920ndate aastate keskpaigas olevat juhtunud Rasina (praeguses Põlva) vallas ühe taluperemehe tütrega kummaline lugu, mis andis ümbruskonna rahvale veel 30ndatelgi elavat kõneainet, kuna sel olevat olnud oma tõepõhi all.

Nii kirjutab Huvitav žurnaalleht 11. detsembri 1936. aasta numbris, kuidas ühel laupäeva õhtul läks Rasina valla jõuka taluperemehe tütar koos talus teeniva naisperega sauna. Talutütar võttis end pesema hakates sõrmuse käest ning pistis suhu, et sõrmus ei takistaks käte pesemist. Kostis järsk hingetõmme ja saunasviibijate suureks ehmatuseks kukkus talutütar S. elutuna põrandale. Ei mingit häält ega elumärki. Surnud! konstateerisid juuresolijad. Põhjusena arvati südamerahandust.

Ilma, et lasti arstil surmapõhjust järele uurida, otsustati surnu maha matta. Vanemate kurbusel ei olnud piiri, kuna nad olid nagu taevani kisendava ülekohtu läba kaotanud oma silmaterakese, ainsa tütre. Surnu puusärki paigutamise talitusel märkisid mõningad juuresolijad, et surnu on näost väga ilus, ja väga elusa inimese moodi. Ometi ei teatud sellest midagi järeldada.

Ära saatma oli tulnud hulk sugulasi, sõpru ja tuttavaid. S-i surm tõi omaste ja sugulaste seas esile palju leina ja pisaraid. Leinarong kalmule jõudnud, pidas õpetaja südantlõhestava hauakõne: «Lilleõis on murtud ära ... Ilusaimas eluaastais, avaramate lootuste lävel pöördus tagasi inimene Igavese Isa koduväravate poole. Mullast oled sa võetud ja mullaks...!»

Matusetalitus oli lõppenud. Kohale, kus oli sügav haud, kerkis peagi kaimuküngas, mida ehtisid pärjad ning lilled. Olgu tähendatud, et jõukad vanemad panid oma tütrele puusärki rohkesti kuld- ja hõbeasju kaasa, mis saatuslikul kombel saidki mahamaetule elupäästjaks. Kui matuserong videviku ajal oli teel koju, hakkas popsitarest pärit üleaedne nimega Peeter, hauda lahti kaevama, et omastada kulda ja hõbedat, mida vanemad surnule kaasa panid.

Haud lahti kaevatud ja puusärgi kaas avatud, tõstis aareteotsija surnu pead, et peatsist kuld- ja hõbeasju välja võtta. Sündis ime. Kolksatades kukkus surnu suust sõrmus välja, surnu ajas silmad pärani ja püüdis istukile tõusta, kusjuures tundis elluärganus ära oma üleaedse. Kullaotsija seda nähes põgenes sündmuskohalt minema, nagu oleks tuhat kodukäijat ta kannul.

Küll hüüdnud elluärganu: «Peeter, ära põgene ära, aita mind hauast välja!» Popsitare Peeter oli aga nagu tinatuhka õudsest paigast kadunud.

Surnuriietes tütarlaps S. tõusnud suurivaevu hauast üles ning tõtanud kodu poole, kus peeti tema matuseid. Koju jõudnud, ei julenud elutoa lävest sisse astuda, kartes matuselist ehmatada teadmisega, et teda kodukäija pähe eksikombel surmata võidaks. Salaja hiilinud puuriida taha, kuulnud, et tüdrukud lähevad lauda juure lehmi lüpsma, hakanud neid ettevaatlikult nime pidi hüüdma. Tüdrukud põgenenud kabuhirmus tuppa ja alarmeerinud terve matuserahva, teatades, et kodukäija on puuriida taga. Matuselised tormasid õue, kätte haarates üks nuia, teine labida, et kodukäijat eemale peletada. Tüdruk hakkas varakult hüüdma: «Ärge kartke mind, mina olen S. ja pole kodukäija, ma pole surnud, olen terve ja tahan tuppa tulla, mul on külm.»

Nüüd selgus matuselistele, et S. oli tõesti ellu tõusnud terve ja lihalik. Matuseliste, eriti aga tütre vanemate rõõm oli nüüd piiritu. Leinapäev muudeti järsku suureks rõõmupiduks, mis kestis terve nädala. Üles otsiti ka Peeter, too pahur inimene, kes otsis aardeid surnu juurest. Ka tema pidi rõõmupäevi kaasa elama. Temale oldi eriti tänulik. Kellelegi ei tulnud meele teda süüdistada surnu varanduste kuritahtlikus riisumises.

Elluärganud tütarlaps jutustas nüüd matuselisile «hauatagusest elust» järgmist: «Kuulsin selgesti, kuidas mind maeti, mulle kõnesid peeti, nuteti ja lauldi, kuid minu pingutustele valamata ma ei saanud teile midagi ütelda.»

Kuuldavasti elanud imekombel eluga pääsnud peretütar veel 1936. aastalgi Rasinas jõuka taluperenaisena.