KÜLMAVÄRINAD ⟩ Talutüdruk näitas pussiga himurale Vaimastvere mõisahärrale saunas koha kätte

Eestimaa ja Liivimaa piiril asub koht nimega Vaimastvere. See on kunagine mõisasüda ja vallakeskus, mis praegu on küll oma endise hiilguse kaotanud, kuid omal ajal juhtus siin nii mõndagi. Muuhulgas peideti just Vaimastveres 1884. aastal pühitsetud sinimustvalget lippu.

Esimest korda mainiti Vaimastvere küla 1527. aastal, Vaimstvere (Wemsteuer) mõisa kohta pärinevad aga ametlikud teated 1552. aastast. Algselt kuulus mõis Laiuse lossi maade hulka, kuid 1742. aastal kinkis keisrinna Elisabet mõisa ooberst von Schwartzile. See kujunes aga Vaimastvere mõisa ajaloos kõige traagilisemaks ajajärguks.

1747. aastal teenis mõisas teener Johann Kling. Heinateo ajal käsutas Kling heinalised – seitse naist ja ühe mehe – Pedja jõe ületamiseks kitsasse künasse, kuhu mahuti ainult seisma. Keset jõge tasakaal kadus ning küna läks ümber. Kõik paadis olnud kukkusid sügavasse vette.

Teener Kling haaras nuudi ning sundis kaldal seisnud inimesi hädalistele appi minema, kuid keegi ei julgenud. Jõgi neelas kõik kaheksa inimest.

Vaade lagunenud Vaimastvere mõisa abihoonele Foto: Fotis

Kui Kling Vaimastvere mõisa jõudis, teadis juhtunust juba ka mõisahärra von Schwartz. Too tormas Klingile kallale, lõi ta pikali, peksis nuudiga ja lõpuks ka jalgadega. Seejärel andis mõisnik Klingi Tartu maakohtusse, kus viimasele mõisteti «suure ettevaatamatuse ja unustamise» eest kiriklik karistus ja kaks aastat vangistust. Teener ei jäänud asjaga rahule ning kaebas otsuse edasi. Õuekohtus läkski tal õnneks – kiriklik karistus tühistati ning vangistus vähendati vaid neljale nädalale.

Uppunud inimeste jaoks kaevati aga ühishaud. Mõisnik andis küll ka lauad, et igaüks saaks eraldi puusärgi.

Himura oobersti mõrv

Vaimastveres liigub aga vanarahva suus juba põlvest põlve jutt sellest, kuidas omal ajal üks talutüdruk oletvat öösel saunas ära tapnud kohaliku mõisniku, kes enese juurde viinud ümbruskonna naisi ja neid vägistanud. Hilisemal ajal hakati seda juttu võtma noorema põlve poolt siiski legendina, mille kohta arvati, et tal tõepõhja all pole.

Ajalooürikud aga tõendavad, et lood just nõnda olidki. Laiuse koguduse kirikuraamatutes on toonane kirikuõpetaja sündmust väga detailselt kirjutanud ning lahti rullub üsna kurb lugu.

Tammepuust skulptuur "Ooberst von Schwartz" Paduvere talumuuseumi õuel Foto: muis.ee

Mõisnik Christoph von Schwartz (ilmselt seesama Schwartz, kelle teener Kling kaheksa inimest märga hauda ajas) oli tuntud üsna jõhkra ja vastiku mehena. Laiuse pastor Mylius kirjutas: «Mõisnik Schwartz on igal ajal kuuenda käsu vastu korratut elu elanud ja oma valla naisi ja tüdrukuid vägivallaga oma kurja tahte täitmisele sundinud.» Kuues käsk teatavasti keelab abielurikkumise.

Vaimastvere mõisa kõrvalhoone Foto: Fotis

26. augustil 1756 tuli von Schwartzi aeg aga lõpuks kätte. Sel ööl oli ta oma sauna käsutanud Pädeküla talutüdruku Pertli Liso (ka Pärtli Liisu). Liso aga oli tehtud teisest puust – neiul oli vöö vahel puss ning kui himur härra hakkas teda vägistama, ei kõhelnud ta nuga haarata. Liso pussitas mõisnikku seitse korda ning jättis siis verise laiba sauna vedelema.

Kui mõisniku surnukeha hommikul leiti, keeldus pastor Mylius esialgu teda kirikusse matmast, kuna teadis hästi, mis asjaoludel mõrv oli toimunud ning tema hinnangul oli von Schwartz ammu surma ära teeninud. «Kui oli täitunud tema pattude mõõt, siis pidi selleks Jumala karistus kohtu õnnetuks tööriistaks olema Pertli Jaani tütar, keda toodi vägivaldselt mõisniku kurjade himude rahuldamiseks öösel sauna,» kirjutas ta kirikuraamatusse.

Ebaloomulikku surma surnuid ei võidud kirikliku kombe järele matta, vaid neid maeti «ilma laulu ja kõlata (ohne Sang und Klang)». On juhtumeid, kus enesetapja maeti isegi sohu. Ühe viinasurma surnud isiku puhul, kes maeti ilma laulu ja kõlata väljaspoole surnuaeda, kirjutab õpetaja: «Tõprana elas, tõprana suri — nii sai ta eesli matused.» Mylius küsis nõu kõigepealt Tartu maakohtust, siis kaevas otsuse edasi Riiga.

Kõheda mütoloogiaga Laiuse kirik

Laguja, 1995Laiuse kirik Foto: MEELIS LOKK/PM/SCANPIX BALTICS

Poola ajal hakati Laiuse kiriku pühakuks pidama Püha Jüri. Rahvasuu seob Jüri nime andmist nelja Jüri-nimelise mehega, kelle pead olla kiriku lõunaseina müüritud – need kohad on siiani müüris näha.

Kirikuaias on säilinud 17. sajandist pärit rõngasrist ning üks kolmest arvatavalt kuningas Karl XII istutatud pärnast. Piirkonda laastavates sõdades sai kirik palju kannatada. Suuremad ehitus- ja taastamistööd tehti 1760.–70. aastail, mil valmisid käärkamber (esialgu von Schwartzide kabel) ja torn.

Sada aastat hiljem tehtud remonditööd nurjas 1887. aasta novembris äikesest põhjustatud tulekahju. Praegune torn ehitati Teises maailmasõjas hävinu asemele 1978. aastal. Kiriku otsaakent kaunistab Dolores Hoffmani kujundatud vitraaž.

Allikas: Wikipedia

Sealsest õuekohtust tuli otsus tagasi sama aasta detsembris. Alles siis maeti von Schwartzi põrm ümber Laiuse kirikusse kantsli kõrvale. Seda tehti suurema pidulikkuseta. Mõni aeg hiljem asutas Schwartzi abikaasa uue matusepaiga aadlisoost kodanikkudele, kuhu ka end laskis matta. Arvatavasti ei tahtnud ta kõrvuti oma kõlvatu mehega maamulda minna.

Liso saatus

Kohe pärast Schwartzi tapmist alustasid võimud juurdlust ning arreteerisid rukkipõllul Pertli Liso. Kui temalt küsiti, kes teda veretööl aitas, vastas tüdruk: «Mina ise ja Jumal taevas.» Koos temaga võeti vahi alla ka üks meesterahvas. Mees aga lasti paarinädalase vangisoleku järel vabaks, kuid välja tulles suri ta paari päeva pärast, nagu seda tõendavad ülestähendused kirikuraamatus.

Tammepuust skulptuur "Pärtli Liisu" Paduvere talumuuseumi õuel Foto: muis.ee

Liso saatus oli üsna kurb. Pärast nelja-aastast istumist Tartu vanglas ja karistust kümne paari vitsahoobiga, otsustati ta saata Orenburgi asumisele, mis ka 16. veebruaril 1761 täide viidi. Seejärel Liso jäljed kaovad.

Mis aga juhtus tegelikult tol augustiööl Vaimastvere mõisas jääb ehk igavesti saladuseks. Kuid kohe pärast roima läks külarahva seas liikvele jutt, et tegelikult tapsid parun von Schwartzi Liso vennad Pert ja Jaan, kes õe eest välja astusid. Gustav Isotamm on kirjutanud, et kui Liso asemel saunauksest poisid sisse astusid, hüüdnud mõisnik: «Pärti-Märti, jätke mo ellu, ma maksa teile palju!»

Allikad:

• Tiit Lääne, «Vaimastvere»
• Tallinna Post, 30.07.1933
• Vaba sõna, 20.04.1934