KÜLMAVÄRINAD ⟩ Eesti kohtuajaloo üks julmimaid juhtumeid: mees viskas tükkideks raiutud armukese üle Läti piiri metsa

Oktoobris 1932 jäi Eesti-Läti piiri kandis Pärnumaal, Orajõe vallas jäljetult kadunuks 32-aastane teenijatüdruk Marie Siling. Õige pea paljastus aga verine vandenõu, kus on nii armastust kui reetmist, aga paraku ka laipu ja julmust.

24. november 1932 oli neljapäevane päev. Ilm oli tuuline ja külm, temperatuur kõikus nulli ja kolme soojakraadi vahel. Külm ilm on aga metsatöödeks soodne, nii olid kohalikud mehed Voldemar Kink ja Karl Kask soodsat ilma ära kasutanud ning päev läbi metsas mütanud.

Õhtul kõndisid nad kodupoole. Meestel oli veelgi asju ajada – käis kauplemine ühe vasika üle. Voldemar astus Karli juurde sisse, kuna viimasel hädasti raha vaja, üks vasikas aga oli üle.

Mängu tuli nüüd kolmaski mees, 24-aastane eestistunud lätlane Arkaadi Karklin, kes samuti tahtnud vasikat müüa. Voldemar jäeti Karl Kase juurde, seniks kuni viimane läks, et Arkaadi Karklinilt tolle looma hinda küsida. Nimelt ei saanud Voldemar Link ja Karklinite pere eriti hästi läbi – kui mõned aastad tagasi põles maha Lingi talu, süüdistas ta asjas just Karklinit. Süütõendeid kahjuks nappis, see aga ei takistanud Arkaadi isa Karl Karklinit ähvardamast, et laseb Arkaadil kord Voldemari maha lüüa, kuna ei suuda Lingile süüdistusi kunagi andestada.

Tol kadriõhtul istus niisiis Voldemar Link Karl Kase juures ja ootas, kuniks too Karklinite juurest mullikaga tagasi jõuaks. Mullikat oli Voldemaril vaja rahaks teha, et saaks maksta kohtukulud. Ta oli järgmisel päeval linna minemas – Pärnu kohtumajas olid mõned asjad ajada, ühtlasi oli Voldemaril plaanis politseist läbi käia, sest mees oli üht-teist kuulnud, mis oli vaja südamelt ära saada...

Saatuslik kodutee

Kui Karl tagasi jõudis, lõi ta Voldemariga vasikamüügi osas käed ning Voldemar asus enne kella kaheksat õhtul, metsaraiumise kirves kaenlas, oma talu poole koduteele. Kodu polnud kaugel, Kase elamust vaid mõnisada meetrit eemal.

Paraku koju ta aga ei jõudnudki – teeäärse puu taha oli peitnud end mõrvar, kelle sihitud revolvrikuulid tabasid Voldemar Linki. Õnneks või kahjuks ei olnud kuulid surmavad. Selle peale haaras mõrtsukas Linki enda kirve. Lõhki oli löödud Voldemar Linki pea, otsast raiutud mõlemad käed ning lõplik hoop langes südamesse...

Külarahvas oli vahepeal muidugi püstolilaske ning appikarjeid kuulnud. Kuna aga oli kadriõhtu ja küla peal liikusid ringi kadrisandid, siis ei pööratud asjale esiti erilist tähelepanu.

Mõni aeg hiljem aga leiti Kiusumetsa külavahelise tee kõrvalt, kraavikaldalt meesterahva laip, kelles Voldemar Link ära tunti. Esimesena jõudis sündmuskohale Arkaadi Karklini kodus, Lalli talus karjasena teeninud Karl Kaski vend Nikolai. Ta tormas Teaste raudteejaama, et roimast teatada. Lingile oli löödud 11 kirvehaava, teda oli tabanud neli revolvrikuuli.

Voldemar Link oli kohalikest üks korralikum ja haritum noormees, kes võttis seltskonnatööst osa ja oli igati eeskujulik. Iseloomult julge ega kartnud kellelegi tõtt näkku ütelda, samas oli ta aga vaene mees. Nii jõhker mõrv šokeeris kogukonda, kuid kauaks ei jäänud varjatuks ka veretöö tõelised põhjused.

Kahtlusalused

Esimene kahtlus langes kohe Arkaadi Karklini peale, kuid kahtlusaluseid oli teisigi. Nõnda selgus, et Voldemar Link pidanud oma talu rentnikuna ja keegi Martinson koos Karl Kasega võltsisid rendilepingut, et talu kätte saada. Nii võis mõrvas kahtlustada ka talu himustanud Martinsoni ja Karl Kaske, saati et just Kase juures oli Link viimati viibinud.

Siiski selgus õige pea, et Voldemar Link teadis saladust. Ta teadis, et Arkaadi Karklinil oli olnud afäär oma teenija Marie Silinguga. Siling jäi aga rasedaks, mis Karklinile sugugi mokkamööda ei olnud. Ta nõudis, et naine teeks aborti, Marie polnud aga sellega nõus.

Selle peale hakkas Arkaadi koos oma kahe sõbraga Mariet ähvardama tapmisega. Ega Mariegi pehmest puust olnud tehtud – ta rääkis toimuvast kõigile oma Lalli tuttavatele, kurtis ka perekonnale toimuvast.

Marie kirjutas õele Agniale, kui meeleheitlikus olukorras ta on. Ta kirjutas, et jäi Arkaadi Karklinist rasedaks ja et too ähvardab teda tappa, et naisest lahti saada. «Kummuli olen mättal maas ja nutan,» kirjutas Siling. Lahendusena plaanis Marie Siling vahetada teenijakohta, kuigi vandus, et nõuab Arkaadilt lapse elatisrahad välja. Ühtäkki läks aga Marie kaduma...

Kuulujutud saavad hoogu

Kuulujutud, et just Karklin on Silingi mõrvanud, ei lasknud end kaua oodata. Voldemar Link seletanud paljudeloe, et ööl vastu 4. oktoobrit 1932 kuulnud ta Läti piiri äärest appihüüdeid ja mürtsakaid. Ta isegi lähenes Karklinile ning soovitas mehel oma süütegu üles tunnistada, ähvardades vastasel korral ise sellest kriminaalpolitseile teatada. Mõrvatööst teadis nii lisaks Lingile ka Karklini enda karjane Nikolai Kask (Karli vend), kellele oli Arkaadi öelnud: «Tüdruk läks ära Jeesuse juurde.»

Politsei uuris välja, et just nõnda olidki asjalood olnud. Karklinil kerkis plaan Link kõrvaldada, et too liiga palju ei lobiseks. Karklinil oli Lingi tapmise kavatsus juba varemalt, kuid juhus, võib-olla ka kokkumäng Kasega, tuli appi ja ta sai oma kavatsuse teostada neljapäeva õhtul, kui Kask tuli tema käest looma ostma ja ütles, et Link on tema juures.

Lingi koduteel Karklin viiski oma kavatsuse täide, lastes esialgu revolvrist, haarates seejärel kirve ning lõpetades jõhkra veretöö rappides. Revolver oli Karl Kase oma – selle oli ta paar päeva tagasi Arkaadi Karklinile laenanud.

7. märtsil 1934 toimus kohtuprotsess, kus Arkaadi Karklinile määrati Voldemar Linki tapmise eest 20-aastane sunnitöökaristus.

Marie Silingu saladus laheneb

Mis sai aga kadunud teenijast Marie Silingust? Kõik olekski võinud ehk lõpuks unustuste hõlma vajuda, kuid kaheksa kuud hiljem, 1933. aasta maikuus leidis Läti politsei umbes 2,5 kilomeetrit Eesti piirist Orajõe valla Kiusumetsa küla kohalt metsast inimluid ja mitmesuguseid riidetükke. Ka leiti sealt nööriga kinni seotud kotisuu, mille vahel olid naisterahva juuksed ja kootud müts.

Kõik need asjad asusid laialiloobituna poolmädanenud kännu ümber. Leitud riidetükkide järgi tõendas Agnia Siling, et need kuulusid tema poolõele Marie Silingile. Läti kohtuvõimud tegid kindlaks, et leitud inimluud kuuluvad naisterahvale. Samuti tehti kindlaks, et laip kotiga oli toodud metsa kännu juurde ja sinna risude ja sambla alla peidetud. Talve jooksul olid loomad koti puruks rebinud ja laibalt liha ära söönud.

Eriti rõlge oli tõsiasi, et naisel puudusid poolest põlvest jalad – laip oli kirvega tükkideks raiutud. Hiljem selgus, et Arkaadi Karklini isa Karl Karklin oli Marie eluajal öelnud, et Silingi koht pole mitte miniana tema talus, vaid metsas mätta all.

Laip asus vaid 1,2 kilomeetri kaugusel Lalli talust – sealt, kus oma eluajal elas nii Marie Siling kui ka elutses talu peremehe vend Arkaadi Karklin.

«Eesti kohtu ajaloo üks jubedamaid roimasid»

Arkaadi Karklini kohtuprotsess mõrvatud teenija asjas toimus Pärnu ringkonnakohtus 22. veebruaril 1935. aastal, reedesel päeval, ning kestis kuni õhtuni. Kokku oli kutsutud 34 tunnistajat, kes kujutasid süüdistatava vahekorda Marie Silingiga väga süngetes värvides.

Mõrval siiskipealtnägijaid polnud ja keegi ei saanud kindlalt väita, et tapjaks oli just Arkaadi Karklin. Saatusliku tunnistajana figureeris Karklini vastu Voldemar Lingi tapmise fakt, kelle ta surmas 11 kirvelöögiga sellepärast, et Voldemar ütles enese teadvat, kuidas ja kes on Marie Silingi mõrvanud.

Arkaadi Karklin kinnitas ise oma süütust. «Mul läheb niikuinii raskeks süütult 20 aastat Voldemar Lingi loos sunnitööl olla,» tähendas ta irooniliselt, lisades, et ka sellest mõrvast ei tea ta midagi.

Nuttes astus tunnistajapinki Marie õde Agnia, kes tunnistas kohtulauale asetatud asitõendid – huntide lõhkirebitud riided – oma õele kuuluvaks.

Pool tundi enne südaööd – pärast tund ja kolmveerand kestnud nõupidamisi – kuulutas kohus oma otsuse, mille järele Orajõe vallast pärit 26-aastane Arkaadi Karklin mõisteti tähtajatule sunnitööle. Otsuse võttis mõrvar vastu rahulikult saalitäie inimeste ees, kes ei olnud hoolimata pikast ja väsitavast päevast lahkunud. «Kõnesolev roim on eesti kohtu ajaloos üks jubedamaid,» kirjutas Vaba Maa 23. veebruaril 1935. «Sellega arvestades ei näigi kohtuotsus olevat mõrvarile karm.»

Allikad:

• Pärnumaa, 29.11.1932
• Pärnu Päevaleht, 30.11.1932
• Tapa Sõnumed, 29.11.1932
• Vaba Maa. Pärnu väljaanne, 23.02.1935
• Postimees, 23.02.1935
• Teataja, 25.02.1935
• Postimees, 16.05.1935