KÜLMAVÄRINAD ⟩ Võrulanna kohtus suisa kahe erineva armastatuga pärast nonde surma

Foto: Shutterstock

Käes on hingedeaeg, mida vanad eestlased on tähistanud perioodil mihklipäeva ning mardipäeva vahel. See on aeg, mil oodatakse lahkunud lähedasi koju, neile pannakse välja toitu ning neid peetakse hea sõnaga meeles.

Esivanemad ootasid hingi koju suure austusega – jätsid välja road, kütsid sauna ning jätsid lahkunud hingedele ka viha ja seebi, et nood end pesta saaksid. Inimesi, kes on olnud enne meid, tasub tänulikkusega meeles pidada, kuid mõnikord võib loor teispoolsuse ja reaalsuse vahel liiga õhukeseks osutuda...

1992. aastal välja antud paranormaalsetele nähtustele pühendatud ajakirjas Paradoks kirjutab üks Võru naine, keda tähistatakse initsiaalidega A.H., oma kogemustest lahkunud lähedastega, mis olid tema jaoks kõike muud kui meeldivad.

«Enne abiellumist oli esimene romantiline noorusarmastus, mis lõppes sellega, et noormees oli 1941. aastal sõjaväe kutsealusena saadetud saksa parašütiste püüdma. Sakslaste Võrru jõudes olid need kutsealused esimesed, kes maha lasti.

Kui tuli ta sünnipäev, läksin sinna kohta, kus oli olnud tema väike maja, mis lahingute ajal maha põles. Asetasin kimbu roose sinna, kus oli asetsenud ta voodi. Pannes lilled ära, seisin püsti ja tundsin, kuidas kellegi käed mind embasid, aga kedagi polnud läheduses. Mul hakkas õudne ja ma lahkusin ruttu (oli hiline õhtu ja küllalt pime). Minnes oli mul selge tunne, et keegi on mu kõrval. Nii kestis see tükk aega, aga mitte mu koduni. Kaalutlesin, et kas see võib olla ettekujutus? Aga siis ma ju poleks olnud nii ehmunud ja mul poleks olnud nii sünge tunne.»

Sama naise teine kogemus pärineb mõnevõrra hilisemast ajast.

«Olin siis noor, vallaline neiu. Minusse armus üks noormees. Mul oli temast väga kahju, aga vastuarmastust ei suutnud ma tunda, oli vaid südamlik sõprus. Mul oli siis juba kavaleriks mu praegune abikaasa.

Sain siis kunagi teada, et see mind õnnetult armastav noormees on väga haige. Ta oli palunud oma isa (ema oli tal surnud, kui ta oli veel laps), et see kutsuks mind tema poole, kuna ta tahtis mind veel enne surma näha. Sain selle kutdse, aga ma nagu ei julgenud, nagu oli piinlik üksi minna, ja ma kutsusin kaasa oma praeguse abikaasa. Nad olid omavahel head tuttavad.

Sõbral oli maksavähk ja ta suutis vaevalt rääkida. Tulime ära väga masendunult.

Järgmisel ööl ärkasin koputusest uksele. Imestasin, sest see uks viis mu vanemate magamistuppa. Siis nägin, et see haige noormees tuli aluspesus aeglaselt mu voodi poole. Istusin voodis ja mõtlesin, ehk on see unenägu. Vaatasin kõrvalvoodisse, kus magas mu õde, katsusin end käega ja ütlesin endale: «See ei ole ju uni, ma olen ärkvel!»

Kuju seisis mu voodi otsa juures, naeratas ja kadus (oli poolhämar suveöine tuba). Meenusid igasugused lapsena kuuldud vanemate inimete ütlused, et öösel peetakse unesegasena mõnda varnas rippuvat riiet vaimuks. Vahtisin ja uurisin kõike ja mõtlesin, et see oli ikka midagi seletamatut.

Hommikul sain teada, et see noormees oli öösel surnud, aga viimane lause enne isaga jumalagajätmist oli olnud «Miks H. ei tulnud minu juurde!»...»