KOLUMN ⟩ Aleksandr Popov. Põhjused, miks minusugune mees on õpetaja, mitte ei teeni «päris raha»

Aleksandr Popov Foto: Martin Lazarev

Selle aasta mihklikuu tähistas minu jaoks aastakümne möödumist esimesest koolipäevast uues rollis. Kümme aastat tagasi juhtus nii, et sain telefonikõne sõbrannalt, kes uuris, et ega ma ei tahaks ennast õpetajaametis proovile panna. Ja otse loomulikult, jättes tagaplaanile peas trummitaldrikuid kokku taguva ahvipoisi hoiatushelid, otsustasin ma tundmatus kohas pea ees vette hüpata.

Alalhoiuinstinktiga ei ole meessugu kunagi väga õnnistatud olnud. Nii olen ka mina tõestus sellest, et naised on palju ratsionaalsemad olevused kui mehed. Vähemalt suure osa ajast.

Õnneks ei olnud tundmatu veekogu põhjas suuri kivisid, mis ulja seikleja eksirännakud rohujuuretasandil lõpule oleks viinud. Uue ametivalikuga kaasnes õnneks ka koolitus, mis noore mehepoja pedagoogikamaailma radadele reisima viis ning uusi oskusi ja teadmisi juurde andis. Omamoodi hirmufaktoriks olid muidugi õpilased. Mitte, et nad teab mis kohutavaid trikke ette võtsid, et noore õpetaja enesehinnangut ja teotahet põrmustada. Seda mitte! Omajagu krutskeid viskasid nad tema teekonnale aga siiski.