KÜLMAVÄRINAD ⟩ Tartus olid ema ja tütar hädas parajast pervost kummitusega

Foto: Shutterstock

Tänane «Külmavärinate» saade on pühendatud kuulajate lugudele. Need on juhtumid, mis on aset leidnud siinsamas Eestimaal meie endi inimestega.

Pealkirja «Torukübar & Hall» pani oma loole kuulaja, keda nimetame varjunimega Mai. Siin on tema lugu.

Aastatel 2003-2006, kui käisin veel põhikoolis, elasin emaga Tartus Kalevi tänaval olevas vanas ja räämas puitmajas. Terve maja, kuid eriti teine korrus oli väga huvitava plaaniga. Erinevaid ruume ühendas pikk käänuline kitsas ja hämar koridor, kuhu mahtus pigem üks inimene laiutama, terve koridori peale oli ainult üks väike aken. 

Trepist teisele korrusele jõudes on ees uks, mida avades näeb alles koridori. Paremale jäävad väike ühistualett kõrvuti meie korteri köögiga. Vasakule jääb meie korter ja pärast pimedat käänakut naabrite korter.

Algusest saati oli läbi nende õhukeste seinte liiga hästi kuulda naabreid kõndimas ja rääkimas. Kuna ema oli tihti öösiti tööl, siis tuli mul üksi liikuda mööda seda hämarat koridori, kui oli vaja kööki või tualetti minna. Otseselt pimedust ma ei kartnud, küll aga ei meeldinud mõte, et naabrid võiksid kohe ukse taga olla. Algul nii käies oli vilksamisi näha mingeid sähvatusi ja figuure nurga taha kadumas. Kuid tundus normaalne. Ilmselt naabrid, kes veel...

Ja siis ühel esialgu tavapärasel hilisõhtul, kui ema taas tööl, oli mul vaja kööki minna. Muidugi koridorituli ei töötanud ja ainus valgusallikas oli toauksest kolm meetrit eemal väike aken, kust vaevu paistis kuupaiste. Köögist tagasi tulles, jäin korteriukse taha seisma, tundes endal intensiivselt kellegi silmi. Vaatasin vasakule veel pimedama koridori poole ja näen pimeduses kaht kergelt helendavat silmapaari. Üks paar kõrgemal, teine tunduvalt madalamal. Seisime seal silmitsi kuskil minuti, kuniks nad silmsidet pidades vaikselt nurga taha vajusid ja ma kiiruga tuppa läksin ja ukse lukku keerasin.

Selline oli see esimene kohtumine, kuid see ei jäänud viimaseks.

Loe ka: Kummituskorter Abjas: teistele nähtamatu sõber tekitas tüdrukule eluohtliku olukorra

Aeg-ajalt oli neid näha liikumas nii valges kui pimedas. Mistõttu ajapikku sai nende figuuridest paremini aru. Neil ei olnud otseseid detaile, nad olid lihtsalt varjud.  Pikem oli kleenuke, kes tundus kandvat frakki ja torukübarat. Nii jäime teda Torukübaraks kutsuma lühidalt Toruks. Seevastu lühikesel ei olnud inimese kuju vaid ta oli lihtsalt hall kera. Teda hüüdsime siis Halliks. Neid oli rohkem näha kui naabreid. Samuti oli need naabrite tatsumised, mida algul palju kuulda oli, ilmselt nende, mitte naabite omad. Ja iga kord jäin kuulatama, kes nüüd.

Igal juhul me harjusime nendega ja nemad meiega…

...liiga hästi.

Ühel õhtul kuulsin teisest toast karjatust. Jooksin vaatama, nägin, et ema oli voodist üles karanud. Ja ütles, et tundis kellegi jahedat kätt teki all teda jala pealt katsumas. Seina tagant oli kuulda samme kaugenemas. Teadsin kohe, kes selle taga oli. Pärast seda õhtut, kõik muutus. Ühtaegu oli kogu aeg Torukübarat tunda ja iga kord koridoris Torukübarat nähes ta vaatas alati ihalevalt vastu ja vahest proovis lähemale tulla.  Isegi oli näha kätt läbi seina kompamas. Täielik perv. Ema jäi neil rohkem silma, mind nad õnneks kompima ei tulnud.

Otsustasime ruumid põhjalikult ära puhastada. Puhastus toimis. Neid oli näha ainult koridori puhastamata osas, mis naabrite juurde läks.  Kuid tundub, et nad klammerdusid just meie külge, kuna me nägime ja reageerisime nendele.  Vähemalt Torukübar tundus väga solvunud olevat. Hakkas kahju kohe… Vaeseke ei saagi käperdama tulla. 

Aeg oli Elvasse tagasi kolida.Kui olime end sisse seadnud, siis ohhoo, keda näha. Meie vana hea Toruke ja Halliga ka Elvasse jõudnud. Ta rohkem ei puutunud, kuid passis umbes pool aastat veel peale, kuni leidis ilmselt põnevama koha. Rohkem pole neid näinud.