Kui vanalt jätaksid lapse omapäi?

Linda Pärn
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laps telefoniga rääkimas.
Laps telefoniga rääkimas. Foto: SCANPIX

Naine24 küsis emadelt, kui vana lapse nad jätaksid üksi koju ning kui vana lapse võib nende arvates saata üksi õue mängima.

Kahe lapse ema Piret rääkis, et tütre jättis ta esimest korda üksi koju 4-aastaselt ning poja 5-aastaselt. Lastele pani ta selleks ajaks multika mängima ning ise oli ära pool kuni kõige rohkem tund aega.

Pireti pere elab Tallinnas Mustamäel, 5-korruselises kortermajas. Tütart lubas ta üksi maja ette kelgutama 6-aastaselt ning nüüd, kui poiss sai sama vanaks, lubas ta ka teda koos õega kelgutama. Piret lisas, et poega ta siiski veel täiesti üksi õue ei luba.

Mari laps saab aprillis neljaseks ning ta ütles, et nii väikest last ta kindlasti veel üksi koju ei jäta. Ta selgitas, et nii kauaks on ta lapse üksi jätnud, kui on käinud prügi välja viimas või kui on umbes viis minutit sõbrannaga maja ees lobisenud.

«Ühe korra käisin tegelikult autoga tänava otsas poes ka,» tunnistas ta. «Minut sinna, minut tagasi, see teeb välja umbes sama aja, mis kulub sõbrannaga õues lobisemisele.» Naine lisas, et lapsele ta siis ei maininudki, et poes käib, sest see võttis nii vähe aega.

Mari lubab alates suvest oma kolmeaastast üksi eramaja hoovi mängima. Kui laps on õues, on maja uks pärani ja ema käib teda aeg-ajalt kontrollimas. «Ma ei kujuta ettegi,
millal julgeks teda tänavale lubada,» rääkis ta. «Mitte niipea. Oma hoov on meil hea pisike,
aknast ja uksest on näha, mis seal teeb.»

Margit meenutas, et tema tuterdas juba kolmeselt üksi tänaval. «Otsustasin paari minuti kaugusel olevasse nurgapoodi minna juustu küsima. Tädid said kõvasti naerda ja olid hiljem mu emale ka lugu rääkinud,» jutustas ta. «Riielda ei saanud, see lugu tegi kõigile nalja.»

Margiti arvates oli tema lapsepõlves kuidagi palju ohutum. «Elasime Kalamajas ja kõik lapsed
jooksid seal tänavatel ringi. Kui nüüd hästi järele mõelda, siis päris üksi ma ringi ei hulkunud. Olin ikka paar aastat vanema vennaga koos,» meenutas ta. «Ainult poetrippe tegin üksi.»

Oma mudilasi lubaks Margit omaette õue mängima, kui neil oleks oma aed ja ta saaks kindel olla, et nad aiast välja ei pääse. Samuti oletas ta, et hoiaks neil siis aknast silma peal.

Praegu on Margiti lapsed alla kolme aasta vanad, kuid päris üksi koju julgeks ta neid jätta alles siis, kui nad on kooliealised ja telefonid taskus.

Anonüümseks jääda soovinud naine, kelle nimi on toimetusele teada, rääkis, et tema ema töötas laeval ja oli pikki päevi ära.

«Kui olin 5-6-aastane, olime kõik lapsehoidjad meie kodust välja söönud ja tegime emale selgeks, et selle raha eest, mille ta nõmedatele hoidjatele maksab, võiks parem meile midagi head tuua ja nii jäimegi edaspidi kaheks nädalaks koju ema ootama,» rääkis ta.

«Neljatoalises korteris oli meil väga muhe,» meenutas ta. «Kõik oli paigas. Ema karm «pilk» oli tegelikult ilusti peal ja igal õhtul helistas ta meile ning lobisesime pikalt. Enne tema tulekut tegime loosi ja kõik koristasid oma valitud toad ära.»

Nüüd jätab naine oma 6-aastast last julgelt üksi koju ning lapsel on telefon käepärast, et ta saaks vajadusel vanematele helistada. «Öösel olen mõnikord mehele järgi läinud või tema mulle ja siis lapsed magavad kodus.»

Naise sõnul julgeb ta aastast poega vanema vennaga öösel paariks tunniks üksi koju jätta, sest teab väiksema lapse magamisharjumusi. 

«Kui teinekord on olnud vaja minna pea kohe pärast väiksema ööunne jäämist välja, siis olen jätnud suurema üles telekat vaatama ja kontrollima ning helistame omavahel,» selgitas kahe lapse ema. «Ta saab ka suurepäraselt vennaga hakkama.»

Anu lapsed on veel pisikesed, vanem tütar on kolmeaastane ja noorem pooleteisene. Ta rääkis, et ei kujuta ettegi, millal julgeks lapsi üksi õue lubada, sest see tundub talle nii hirmus. «Ma tean ju, et kunagi seda ikka teen, aga millal, seda ei oska küll praegu kuidagi ennustada,» lisas ta.

Laste üksi koju jätmisega on naise sõnul teine teema. Anu korter on vanematega samas majas ja seega on ta lapsed harjunud, et neid tihtipeale natukeseks ajaks üksi tuppa jäetakse.

Kümneks minutiks julgeb ta enda sõnul ikka lapsi üksi tuppa jääda, sest tunneb oma kodu ja lapsi piisavalt hästi, et olla kindel, et neil midagi ei juhtu. «Samas jälle, kui pean majast välja minema, siis ei julge,» ütles ta.

Anu lisas, et magava beebi julgeks ta palju rahulikuma südamega umbes veerand tunniks üksi jätta, kuid kolmeaastast enam mitte. «Titt on oma võrekas ja mis tal ikka juhtuda saab? Kolmeaastasega on mul aga niimoodi juhtunud, et uneajal läksin niisama üles lobisema ja kui tagasi tulin, siis ta nuttis ukse juures, sest arvas, et ma jätsin ta maha.»

Karini lapsed on praegu väikesed ja üksi ta neid ei jäta, kuid ta oletas, et jätaks lapse üksi koju alles siis, kui ta on 7-aastane ja tuleb pärast kooli ja huviringe koju. «Siis on ta juba piisavalt suur, et teha endale ise kas või võileib ja õppida.»

Üksi jätaks ta lapse ööseks koju umbes 12-13-aastaselt. «Kui on oma hoov ja maja, siis õue laseksin mängima ta üksi kolme- või neljaaastaselt, oleneb lapsest ja hoovist.»

Kortermajas elades lubaks ta lapse üksi õue seitsmeaastaselt. «Aknast teda kogu aeg jälgida on võimatu ning tihti on laps mänguhoos ja ei pane õuealal lähenevat autot tähele.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles