/nginx/o/2020/10/06/13394717t1hb5f0.jpg)
Kas teate, mis on — «vana krae»? Muidugi ei tea. Te ei aima sugugi, et see on aunimi, mida võib kanda vaid põline retsidivist, kes on korduvalt «pannud tuuri hakkama» ja käinud sageli ka «kivilaevaga sõitmas». Jutt on nimelt vangide keelest. Sellest olete vahest kuulnud midagi, kuid kahtlematult imevähe, sest võõrale usaldavad nad oma loodud sõnade tagavarast õige harva midagi.
Ainult aja kestel, nii üht kui teist usutledes, langeb neilt kogemata mõni sõna, kirjutab Uudisleht 2. juunil 1940. Keeleseppadena on nad loonud päris koguka omapäraste sõnade ja mõistete hulga. Kuid nüüd pole see enam nii rikkalik nagu oli varem. Vangide keskmine kultuuritase on tasapisi tõusnud ja koos sellega kaob ka nende omaloodud vulgaarne keel. Ja sellest, mis on veel säilunud, püüame alljärgnevate ridadega teile edasi anda.
Võib olla, et kuulete juhuslikult kaht meest omavahel keskustlemas: «Tere, vana krae, noh, said skidka?»
«Jah, käisin küll mitmel korral silmakliinikus ja võeti hulk marke ära, aga kolmandal kohvijoomisel lasti ometi kraam kokku panna.»
«Ja kuidas vanal Juhanil läks?»
«Kehvalt. Oleks markidega välja tulnud, kuid habe sulas lahti.»
«Või nii. Ju see vist oli mõni tondi tegemise ots või... Ega hullu tea. Lööb viimaks küüned püsti ja hakkab mära mängima, siis olen ka mina sees.»
Tõesti, sellest jutust ei saa midagi aru. Nende meeste välimus, mis korraliku inimese oma, kuigi ühel nägu veidi kahvatu ja kõhn ning mõlemi silmad ekslevad rahutult, ei reeda see neis sugugi veel vanu retsidiviste. Ainult jutt on kahtlaselt imelik, aga kes seda siis teab, et see kuulub just kurjategijaile. Aga kui see vast huvitab teid, siis võite ju seda tõlkida, kui loete allpool esinevaid vangi keele sõnu.
Vahest kõige populaarsemaks roimari nimetuseks on «vana krae». Kuid, nagu juba eelpool öeldud, see on vana retsidivisti aunimi, millele võib ta olla isegi uhke, sest selle kandmiseks on õigus ainult temal. Mõrvar on saanud omale kaks nimetust — «märjatöömees» ja «külmatöömees».
Majapõletaja ja hobusevaras on aga mõlemad tehtud tõstjateks. Nii kutsutakse esimest «londitõstjaks» ja teist «pingitõstjaks».
Vekslivõltsijast, kes peab omama küllalt osavust käekirja järelaimamiseks, on saanud «ilukirjanik».
Neid mehi, kelle elukutseks on korterivargused, nimetatakse «tonditegijateks».
Kelme aga peetakse õige peenteks härrasteks, seepärast hüütakse neid ka «kuldajateks».
Roimarite seas vähe lugupeetud väikest vargapoissi, kes tulnud vanglasse kandma lühiajalist karistust, kutsutakse üleolevalt «leivakoti vargaks». Juhtub aga mõni neist roimareist reetma kedagi või vanglas kellegi peale kaebama, siis peab ta leppima, et teda tuntakse vaid põlastatava «märana». Ja niisuguse mehega juhtub tihti, et tema vastu «lüüakse vänta» — see tähendab, et kihutatakse mõni vang üles, et see annaks talle naha peale.
Varas ei varasta kunagi. Kui ta aga kusagilt midagi näppab, siis ta sellega, vaid «paneb tuuri hakkama» või lihtsalt «tõstab». Esimene neist mõistetest tähendab suuremat üritust, nagu «tondi tegemine» — korterivargus, mil puhul tuleb sageli kasutada ka «fomkat» — vastavat muukrauda akna avamiseks ja ka ehk «sõrga» — vahendeid raudvõre lahtimuukimiseks, kui niisugune asi on ette seatud kaitsmise eesmärgil.
«Tõstis kulbi pilve» — ajab vargapoiss käe põuetasku või ka «keldrisse», pükste tagatasku, kust sõrmede vahel tõmbab välja «kandi» — rahakoti.
«Singid» ehk «luiged», s. o. pesu; «tasased» ehk «kindralid» — lambad ning ka «lendurid», kelleks on kanad, võivad olla kadumise ohus, kui just «viled» — koerad poleks varaste suurimad vaenlased.
«Preilit» — lehma, varastatakse aga harva.
Ega mõrvaridki tapa. Kui nad saadavad kedagi teise maailma, siis nad ainult «mekivad ära» või «kutsuvad ära». Muidugi, selle tagajärjel ootab neid «karikas» — surmanuhtlus, kui just «küünte püsti löömine» — armupalumine sellest ei päästa.
Paha lugu on, kui mõni «habe sulab lahti» — see tähendab, et vana roim tuleb avalikuks, siis vanale karistusele veel uus otsa.
Kui vang paluks, siis lausuks ta: meie igapäevast «turvast» (leiba) anna meile iga päev..», mille juurde kuulub tavalise söögina «lake» — supp, «nikkel» — silgud ja mujalgi tuntud «banaanid» – kartulid.
Juhtub aga mõni «Russalka» —vangi naistuttav — tooma «padajanni» — toidupaki, siis jätkub juba isegi «libedat» — võid — ning ka «puru» — tubakat — mõnusaks suitsuks. Kui aga «russalka külmab kinni», s. o. naistuttav enam ei külasta, või nagu öeldakse, ei tule enam «kokkurääkima», siis päästab hädast «väljakirjutus» — vangla poest ostmine.
«Mõrtsukas» — see on vangi maitsvaim roog, mis pole midagi muud, kui kuumas vees pudruks leotatud leib, millele lisatud veidi taimevõid, suhkrut ja mõni kord ka kakaod.
«Leivaisa» — see on alati oodatud mees. Ta on vang, kes kannab laiali haiglastele vahialustele eritoitu ja piima.
On vanpri käitumine korralik, siis määratakse talle iga nädala eest üks mark — karistusaja arvestamiseühik, milliseid kogudes kindlaksmääratud hulga, võib ta vabaneda enne tähtaega. Saadab ta salaja aga kellelegi teise kambrisse kirja — «tonksu» — ja see tuleb avalikuks või «teeb «silma seks»» — vaatab salamahti läbi akna hoovis jalutavaid naisi, mida «must» ehk «ronk» — s. o. valvur, märkab, siis on «silmakliinikusse» — kartsa — minek kindel. Aga seal ei anna «prokurörid» — tarakanid — öörahu. Ja kui tehakse kambris «rööv» — läbiotsimine — ning leitakse mõni tabamatult värske «narts» — ajaleht — või mõni muu keelatud ese, siis käib selle omaniku käsi sama halvasti.
Kui on kambris teoksil mõni keelatud toiming, näiteks, «visatakse unda» — lastakse niidi otsa kinnitatud kiri alumise korra akna juurde, siis keegi vahialustest «hoiab lampi peal» — valvab, et seda toimingut ei märgata.
«Täi tegemine» ehk «täi lahti laskmine» on isegi enamiku vangide silmis inetu nähe. Selle väljendusega tähendatakse varastamist oma kaasvangilt.
Kui «vana krae» teeb vanglas tööd, siis on tema unistuseks saada «nokaks» – töögrupi vanemaks. Ja kui «vana» – töökoja meister — «ujub välja» — läheb ära, siis töö suhtes on «nokk» tema asemik.
«Vajub sisse» — tuleb tagasi — aga meister, siis lakkab ka «noka» vaba voli.
Kui korralikult tööd tehes on vang juba üle poole oma karistusest ära kandnud ja tal «markide arv täis», siis esitatakse ta «skidka komisjonile» – organile, kes vabastab vange enne tähtaega. Kuid enne seda käib vang veel «kohvi joomas» — direktori juures jutul.
Vabaneb ta komisjoni kaudu, siis saab ta «skidkat», kui aga armuandmise palvega, sus «viskab kondid» ja teda nimetatakse «kondiloopijaks». Kuid see on ju ükskõik, peaasi, et saab «kivilaevast» — vanglast — välja ning unustatakse «rootsi kardinad» — trellid. Vabastab aga surm vahialuse vanglast, siis öeldakse selle, kohta «valge hobune viis ära». ^
/nginx/o/2021/09/26/14095012t1hd7db.jpg)