Ühe Eesti ema valus pihtimus: ta oli kolmene, olin paar tundi kodust ära, laps oli sellel ajal isaga kahekesi kodus

Aastaid isa poolt seksuaalselt väärkoheldud Kadri lugu tõi taas avalikkuse ette valusa teema, millesarnased jõuavad harva koduseinte vahelt välja. Tugikeskus sai noore naise julge väljaastumise järel ohtralt tagasisidet naistelt, kes on väärkohtlemisega kokku puutunud. Oma loo räägib Elu24-le ema, kes kirjeldab, millises õuduses nad koos lapsega elasid. 

«Ta oli kolmeaastane, siis ma olin paar tundi kodust ära. Laps oli sellel ajal isaga kahekesi kodus. Mina olin kodust eemal, kui tema teod minu jaoks teatavaks hakkasid saama,» kirjeldas Gerli esimesi hetki, mil tema armastatud mees sai nende ühise tütrega teha, mida hing ihkas.

(Asjaosaliste anonüümsuse ja turvalisuse huvides ei avalda me loos nende elukohta, lapse täpset vanust, nimesid, sündmuste toimumise aega jne.)

«Kui mu laps oli hästi pisikene, siis ta ütles üksikuid sõnu, mis olid minu kõrvus kahtlase tähendusega. Ta ütles, et tal on valus, aga ei osanud või ei soovinud täpsemalt vastata mu küsimustele. Aga just see mitte vastamine ja kummaline vaikus ... need ei olnud nagu tavaliselt lapse puhul. Samuti tema silmavaade oli imelik, käitumises tekkis kummalisi ja teistsuguseid nüansse,» meenutas Gerli.

Et tegu võib olla räige kuriteoga - seksuaalse väärkohtlemisega - ei julgenud ta isegi arvata. Gerli tõdeb, et ühiskonnas neil teemadel ja oma juhtumistest ei räägita - seda vähem suutis ta ise arvata, et selline teema võib olla ta enda kodus. Seda enam, et naise endine elukaaslane ja lapse isa ei puutunud tütart teiste nähes. Mitte midagi ei viidanud otseselt sellele, mis Gerli kodus tegelikult toimub.

«Endal on päris piinatunne, et midagi on valesti, aga ei tea, mis,» tõdes Gerli.

Naise endine elukaaslane ja lapse isa ei puutunud tütart teiste nähes, mistõttu oli ka raske kindlaid tõendeid juhtunu kohta leida. Ei oleks vaja ka pikki keerukaid kohtumenetlusi laste seksuaalselt väärkohtlejatega, kui nad lapsi kuritarvitaksid teiste silme all.

Hiljem, kui Gerli ja ta mees olid lahku läinud, võttis lapse isa tütre teda enda juurde. Laps hakkas seal ka ööbima. Tähelepanuväärne on, et samal ajal olid majas ka teised inimesed.

«Ma olen küsinud lapse käest, kuidas teised siis ei kuulnud. Kuidas on see võimalik, et teised ei kuulnud lapse valust karjumist. Aga see oli juba eos võimatu, sest väärkohtlejatel on alati enda kaitseks mingi vabandus või legend olemas, sealhulgas lapse nutu kohta. Isegi kui temalt küsiti, on võimalik selgitada lapse nutu kohta lihtsalt, et ta jonnis, oli väsinud, ei tahtnud magama jääda, tahtis edasi mängida, ei tahtnud pesta jne. Eeldatakse ikka parimat ja jäädakse kaastundlikult täiskasvanu vastusega rahule,» kirjeldas Gerli.

Tema sõnul planeeris lapse isa kõiki oma tegevusi väga hoolikalt. «Ta sättis ka lapse mänguasjad kõik nii, et ta saaks tegeleda siis sellega,» kirjeldas Gerli.

Lisaks ähvardas isa last, et kui ta peaks kellelegi juhtunust iitsatama, juhtub midagi väga halba. Gerli soovis selle oma lapse turvalisuse huvides avaldamata jätta.

Parim kaitse on rünnak. Lapse isa hakkas süüdistma Gerlit, et tema ei ole ise normaalne, et ta ise peaks minema psühholoogi juurde - sest tal olla mingid probleemid, mitte lapsel. Lapse isa tekitas ise lisaprobleeme, millega pidevalt tähelepanu kogu aeg kusagil mujal hoida.

Gerli ei julgenud oma kahtlustest ja juhtunust alguses kellelegi rääkida. Lõpuks otsustas ta aga ühele lähedasele pereliikmele sellest rääkida. 

«Usaldatud asjalikult inimeselt ei saabunud mõistmist ja abi. Pigem tehti mulle etteheiteid nagu tahaks ma mehe vangipanekut. Olen aru saanud, et perekonnas paistab automaatsest lojaalsusest või kartlikkusest tulev poolehoid ka lapse isale kui ühele pereliikmele, kuid lapse kaitsmisel on hädavajalik kõigi lähedaste selge last kaitsev hoiak ja tegutsemine. Spetsialist soovitas lapse heaoluks ja kaitseks mitte suhelda inimestega, kes selgelt ei kaitse last, kes ikkagi proovivad olla sõbralikud ka temaga. Valik on lihtne, kas suhted selliste viisakate lähedaste inimestega või julmast väärkohtlemisest päästetud laps,» tunnistas Gerli.

Pildi autor on anonüümne seksuaalselt väärkoheldud laps, kes on joonistusele pannud emotsioonid, mis teda seoses juhtunuga valdavad. Foto: Seksuaalselt väärkoheldud laps

Gerli sõnul ei oleks ta mehega tutvudes osanud uneski näha, et ilusalt alanud muinasjutt võib niivõrd koleda lõpu saada. Seda ei oleks ta ei iseenda ellu ega enda kalli lapse ellu iialgi soovinud.

«Mul tekkis tema vastu väga suur usaldus just tema eriala tõttu, sest ta ei oleks muidu saanud oma tööd teha.

«Minu meelest väärkohtlejat on raske tuvastada sellepärast, et nad paistavad vägagi heatahtlikud, sõbralikud inimesed. Võtke kasvõi kõik need treenerid ja õpetajad. Nad otsivad just sellise koha endale, kus nad saavad olla lastele lähedal ja kus pälvivad teiste inimeste usalduse,» sõnas Gerli.

Gerli on pärast lapsega juhtunut püüdnud seda mõistetamatut mõista ja end ses osas harinud ning selle kohta ka pisut lugenud. Üks, mis talle on silma hakanud, on see, et kõik need mehed tagavad esimese asjana selle, et nendesse oleks hea suhtumine, et neid austataks. «Nad teevad täiskasvanutest kõigepealt enda liitlased, kes on automaatselt nende legendi uskujad,» selgitas Gerli.

«Mu lähedane sugulane ütles, et lapse isa on ju nii tark mees ja et laps peab ikka suhtlema isaga, et ärgu mina olgu nii loll, et pärast kahetsen,» kirjeldas Gerli oma sugulaste ja sõprade reaktsiooni, kes palusid, et isa saaks ikka lapsega suhelda. 

«Üks ühine sõber ütles, et ta on ise näinud, kuidas minu lapse isa on tema lapsega suhelnud ja ei ole kuidagi ohtlik,» lisas Gerli, kelle sõnul jättis see talle mulje, nagu ta peaks ise olema paindlikuma mõtteviisiga ja heatahtlikum. 

Šokk ja jäätunud olek

Seksuaalselt väärkoheldud laste lugude juures räägitakse tihti siiski sellest, kuidas emad justkui ei näe seda, mis toimub, või näevad ja teavad, aga ei võta lapse kaitsja rolli. Emad justkui loobuvad oma lastest ja valivad mehe. «Prokurör ütles mulle, et 90 protsenti emadest ei kaitse last, aga mina usun, et emadel tekib lapse päästmise instinkt. Samas jälle tekib tunne, et sa ei taha ju süüdistada endale kallist inimest milleski nii jubedas, kui sa ei ole absoluutset kindel. Absoluutse kindlustundeni jõudmine on takerdud sellest, et ühiskonnas täiskasvanud alles alustavad julgelt rääkimist oma väärkohtlemise kogemustest ja siis sellises ühiskondlikus vaikuses tundub oma armsa lapse väärkohtlemine enda kalli isa poolt tundub lihtsalt väga ebareaalne ja see šokeerib ning tekib selline jäätunud olek,» selgitas Gerli olukorda, millega suletud uste taga toime pandud koledustest aimu saanud emadel tuleb rinda pista.

Naise sõnul ei tohiks emasid, ka neid, kes võib-olla ei asu mehe süüdistaja poolele, mitte mingil juhul hukka mõista. Hukka mõistmise asemel on toetav rääkida endaga juhtunud olukordadest teistele, et kasvaks teadlikkus ja julgus kaitsta õigeaegselt.

«Sest mõtle mõnele heale sõbrale, kolleegile, treenerile, õpetajale, oma kaaslasele, laste isale kui tema kohta tuleks välja sellised võikad salajased teod, kas oleks sul kohanemisraskusi uskuda hästi hoitud reaalsust? Kas tunduks, et see ei ole võimalik või et see on liiga jube, et olla tõsi,» tõi Gerli näiteid.

Siiski annab Gerli sõnul iga täiskasvanu, kes suudab võtta lapse kaitsja positsiooni ja kohaneda reaalsusega, sellega toetava signaali lastele ja emadele, et nad on hoitud kaitsmise protsessis. See muudab omakorda elukeskonda turvalisemaks.

«Inimesed räägivad oma läbielatust liiga vähe ja on raske uskuda näiteks, et enda sõpruskonnas on nende väga toredate ja hoolivate inimeste hulgas selline inimene, kes nii teeb ja keda ei tahaks üldse süüdistada. See teave on nagu loomulikult blokeeritud ja inimlikult ei taha oma lähedaste suhtes niimoodi arvata,» selgitas Gerli.

Siiski julgustab Gerli kõiki emasid konsulteerima asjatundjatega, kui tekib kasvõi väike kahtlus, et peres on lapse väärkohtlemist ette tulnud.

Meistermanipuleerijad

Gerli rääkis, et keeruliseks tegi väärkohtlemisest täpselt arusaamise tema jaoks see, et laps ei tahtnud isa juurde minna ja samas ka tahtis. «Ta andis mulle vastuolulisi signaale ja mul oli raske üheselt aru saada, kas siis tahab või ei taha, kas on midagi halvasti või ei ole ja nii väärkohtlemine jätkus ja kaitsmine viibis,» tõdes Gerli. 

Kui aga juba oligi rohkem aimu, et toimub midagi, siis oli Gerli teinekord enda sees vihane lapse peale, et ta ei räägi piisavalt selgelt nagu täiskasvanu, et temast nii hästi aru saada, et ema saaks last kaitsta. «Mulle oleks olnud nagu vaja selget raportit ja siis oleks minus käivitunud selgelt ka kaitsmise nupp. See tuleneb sellest kuna on endas surve olla kakssada protsenti kindel, aga olen õppinud, et oluline konsulteerida ka kahtluste või kummaliste tähelepanekute korral,» rääkis Gerli.

Gerli sõnul soovis laps olla isaga koos, kuna mees täitis lapse soovid erinevate mänguasjade ja muu põnevaga. «Spetsiifilised mänguasjad, eriti need, mida mina ei ostaks, samuti mõned kiirtoidud, mida ma ei annaks, teised multikad jne,» kirjeldas Gerli.

«Ma ei tea, mida see pisike laps endas üle elas, nähes kingitusi, mille isa oli talle järgi tulles kaasa võtnud ja mis isa juures ees ootasid, samas olles hirmunud isaga kohtumise ees, olles tõotanud mitte rääkida ja võtnud ehk väärkohtlemise endale reegliks nagu hambapesu, mis tuleb ära teha,» sõnas Gerli.

Gerli sõnul on tema lapse isa väärkohtlemise peitja rollis oskuslikult treenitud meistermanipuleerija ja olenemata sellest, et kohus on oma otsuse teinud ja mehel ei ole õigust lapse elus osaleda, tuleb neil selle teema ja mehe eest hoidumisega veel ka täna rinda pista.

«Osa tema sõpru ja osaliselt ka pere on endiselt tema poolel ja ei taha uskuda, et midagi sellist juhtuda sai, jäävad uskuma tema enesekaitseks väljamõeldud lugusid. 

Sellised täiskasvanud on väärkohttlejale kaasabilised ka hiljem. «Lapse kohta infot edastades, on lapse turvalisus rikutud ja tema usaldus maailma vastu kadunud, lisaks sellele, et lapsel on valus tunda, et on olemas täiskasvanuid, kes hoopis kaitsevad ja jäävad uskuma tema väärkohtlejast isa. Valides lapse usaldamise, tema märkamise ja toetamise selles loos, sundis mind aga loobuma oma kallitest inimestest ja paljude sõprade ja sugulaste toest,» tõdes Gerli. 

Kuigi kohus otsustas, et lapse isal ei ole enam õigusi lapse suhtes, isa ei tohi temaga kuni lapse täisealiseks saamiseni suhelda, ei ole see lapse jaoks piisav lahendus.

«Laps tunneb end nii ebaturvaliselt, et ta räägib, et turvaline tunne elada tuleb tal siis, kui isa on surnud. Isa kunagi saabuvast surmateatest räägib laps kui rõõmuteatest,» selgitas Gerli.

«Lapse rahulikuks igapäevaeluks pean siin väikeses Eestis täiesti võimatuid lahendusi leidma,» selgitas Gerli.

Lisaks sellele on Gerli pidanud pidevalt mõtlema ka pere rahalisele seisule. «Ma pidin ise katma ka advokaadikulud, mis on umbes sada eurot tund. See on olnud kokku väga kallis ja nii tekkisid ka minul võlad,» selgitas Gerli.

Siiski paneb Gerli kõigile emadele südamele, et üks, mida nad oma laste heaoluks teha saavad, on teemast lastega rääkimine. «Seda tuleks teha nii ennetamiseks kui ka kuulamiseks, tutvuda, milliseid füüsilisi puudutusi nad on kogenud või on neil palutud puudutada või on näidatud paljast keha, kehast pilte, soovitud neilt paljana pilte,» kirjeldas Gerli.

Pildi joonistas anonüümne seksuaalselt väärkoheldud laps. Foto: Seksuaalselt väärkoheldud laps

«Kui emad räägivad oma lastega sellest teemast ja ka enda halbadest kogemustest, siis see on suur kaitse ja laps näeb ja saab signaali, et neist teemadest võib rääkida ka juhul, kui sind ähvardatakse mingil moel,» selgitas Gerli. 

«Minu lapse isa ei oleks ka tohtinud seda teha, ta oli ju ka nii sõbralik ja tunnustatud,» tõdes Gerli ja avaldas lootust, et kui tema räägitu päästab kasvõi ühe lapse ja aitab ema või rääkida täiskasvanud oma väärkohtlemise kogemusest, siis on tal selle üle hea meel.

ABIKS OHVRILE

Kui sina või sinu tuttav on hädaohus, helista 112. Politsei lastenurgast leiad abivajaduse või mure korral rohkem infot. Kui vajad abi või soovid enda murest teada anda, saad kirjutada ka Lõvi Leole ([e-mail] või [e-mail]). 

Lastekaitseseadus kohustab igaüht teatama abivajavast ja hädaohus olevast lapsest. Teata kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale, hädaabinumbril (politseisse) 112 või lasteabitelefonil 116 111 (www.lasteabi.ee).

Lasteabitelefon 116 111 töötab üle-eestiliselt ööpäev läbi ja kõned on kõigile helistajatele tasuta. Oodatud on kõik pöördumised, mis on seotud lastega, lapsi puudutavate teemadega või kui on vaja teatada abivajavast lapsest.

Rohkem nõuandeid, kuhu abi saamiseks pöörduda, leiab «Abiks ohvrile» lehelt. 

Lapsena seksuaalselt väärkoheldud täiskasvanute tugigrupiga saab kontakteeruda meilitsi [e-mail]. Ühendust saab võtta ka sotsiaalkindlustusameti Ohvriabi kaudu. Tugigrupi tööd rahastab sotsiaalkindlustusamet Ohvriabi programmi kaudu. Selle nädala lõpus koguneb Tallinna grupp ja Tartus kaks uut gruppi. Oktoobri lõpus on plaan avada üks grupp Paides, veel üks grupp Tartus ja Tallinnas grupp venekeelsetele elanikele.  

KUIDAS ÄRA TUNDA SEKSUAALSELT VÄÄRKOHELDUD LAST

Tartu Ülikooli meditsiinivaldkonna lektor Kai Pardi sõnul on laste seksuaalse väärkohtlemise avastamine nagu pusletükkide kokkupanek. «Ükski pusletükk iseenesest ei tõenda lapse seksuaalset väärkohtlemist, vaadata tuleb tervikpilti. Seetõttu ehk jääbki paljudel juhtudel lastevastane seksuaalne vägivald avastamata,» selgitas Part.

Hinnanguliselt satub spetsialistide vaatevälja vaid üks igast kaheksast väärkohtlemise ohvrist.

Kui laps räägib

Erialakirjanduses on Pardi sõnul seisukoht, et kui laps räägib seksuaalsest väärkohtlemisest, siis tuleks teda uskuda.

«Kahjuks enamik lastest ei räägi või räägitakse alles kaua aega pärast seksuaalset väärkohtlemist. On uuringuid, mis ütlevad, et pooled lastest ei avalda juhtunut vähemalt viie aasta jooksul. Mida nooremana seksuaalne väärkohtlemine aset leiab, seda hiljem avaldatakse,» selgitas Part.

Rääkimist takistab süü- ja häbitunne, eelkoolieas ka sõnalise väljendusoskuse puudumine.

Käitumise märgid

«Pidev stress tekitab hüpotaalamus-hüpofüüs-neerupealised telje ebakõla, see viib ärevuse, depressiooni ja suitsidaalsuseni. Lastele pannakse erinevaid diagnoose, kuid trauma põhjus jääb sageli varjatuks,» kirjeldas Part. Kirjeldatud on erinevaid käitumishäireid, mis peaksid täiskasvanute tähelepanu pälvima, kuid samas ei ilmuta Pardi sõnul kolmandik seksuaalset väärkohtlemist kogenud lastest mingit iseäralikku käitumist.

Siiski kirjeldatakse seksuaalset väärkohtlemist kogenud laste puhul endasse sulgumist või hoopis klammerdumist ja ärevust ning hüperaktiivsust. Võõrad pole ka toitumishäired nagu isu puudumine, anoreksia, buliimia. Madala enesehinnangu tõttu tekib enese kahjustamine, agressiivsus teiste vastu, antisotsiaalne ja riskikäitumine (uimastid, rasedus, suguhaigustesse nakatumine).

Sage on ebaeakohane seksualiseeritud käitumine, täiskasvanulik detailne seksiga või suguelunditega seotud sõnavara, ebaeakohased seksuaalteadmised.

Kannatab kognitiivne areng - õpivõime, verbaalne võimekus, keskendumine. «tekivad probleemid suhtlemisel, sest langeb võime kogeda ja konstruktiivselt väljendada oma tundeid, võime usaldada, lähisuhteid luua ja hoida,» lisas Part.

Eesti uuringutest on selgunud, et seksuaalset väärkohtlemist kogenud noored tundsid end mittekogenutega võrreldes enam õnnetult, masendunult, tõrjutult ja pinges. Kolmandik seksuaalset väärkohtlemist kogenud noortest oli mõelnud, et ei taha enam elada.

Kehalise tervise märgid

Seksuaalset väärkohtlemist kogenud lapsed kaebavad sagedamini valu suguelundites, pissimise häireid, veritsust suguelunditest, esineb allapissimist. Sagedamini tuleb neil lastel ette ka mao-sooletrakti kaebuseid nagu kõhuvalu, allakakamine või kõhukinnisus.

Levinud on ka erinevad valusündroomid. Näiteks kaebab laps pidevalt kõhuvalu või peavalu, uuringutega aga midagi ei leita. Hilisemas elus on ohvritel aga madal seksuaalne rahulolu ja madal tervise enesehinnang.

Vigastused

Tüüparvamuse järgi peaks lastevastast seksuaalset väärkohtlemist saama kindlaks teha vigastuste järgi.

Dr. Part kummutab selle müüdi. «Enamikul ohvritest lastel ei ole suguelundite vigastusi. Väga harva tuvastatakse värskeid vigastusi kehal, sealhulgas suguelunditel,» selgitas Part.

Enamasti värskeid vigastusi ei näe, sest paljud lastevastase seksuaalse vägivalla vormid ei põhjusta vigastusi.

«Näiteks kui täiskasvanu lamab alasti lapse peal või kõrval ja rahuldab ennast, siis see ei jäta ju vigastusi,» tõi Part näite.

Lastevastane seksuaalne väärkohtlemine võib olla korduv ja pikaajaline. Isegi, kui vigastused tekivad, siis need paranevad kiiresti ning sageli jälgi jätmata.

«Seega vigastuste puudumine ei tähenda, et seksuaalset väärkohtlemist pole toimunud. Vaid üksikud vigastused on spetsiifilised seksuaalsele väärkohtlemisele (värsked vigastused) ja harva võivad jääda nähtavaks ka pärast paranemist – seetõttu on oluline kahtluse korral kiire pöördumine,» sõnas Part.

Eestis on olemas vastavad seksuaalse väärkohtlemise kriisiabikeskused, kuhu võivad pöörduda igas vanuses seksuaalse väärkohtlemise kahtlusega inimesed, kellel on juhtunust möödas vähem kui seitse ööpäeva.

Kas aga laste seksuaalset väärkohtlemist on üldse võimalik kunagi täielikult peatada?

«Ilmselt täielikult see võimalik ei ole, küll aga saame paljusid juhtumeid ennetada ja vähendada edasist tervisemõju, kui juhtum juba aset leidnud on. Kui täiskasvanutena teame rohkem lastevastasest seksuaalsest väärkohtlemisest, ei sulge oma silmi, tunneme eakohast ja loomulikku seksuaalkäitumist ja märkame kõrvalekaldeid, meil on julgust reageerida lapse huvisid esikohale seades, siis võime järjest enam hakata märka neid pusletükke, millest eespool juttu oli,» selgitas Part.

Maast-madalast lastele turvaoskuste õpetamine ja selge sõnumi andmine, et lapse keha on tema oma, keegi ei või seda puudutada või sellest isegi rääkida ilma laste loata – see on tänapäevane kehatundekasvatus ehk seksuaalkasvatus, mis turvab last ka seksuaalse väärkohtlemise eest.

Olulised on selged reeglid, mis on seotud teiste puudutamisega või puudutamistest keeldumisega.

Part kinnitab, et laps peab tundma, et tal on õigus usaldada oma sisetunnet. Kui olukord ei tundu õige, peab ta suutma sellest olukorrast kiiresti eemalduda. Seda ka siis, kui puudutajaks on täiskasvanu või pereliige. Laps ei tea, et tal on need õigused, sellest tuleb lastele rääkida, ja seda juba eelkoolieas. Kui jätame eelkoolieas ja koolis lastele seksuaalkasvatuse pakkumata, siis jätame nad pahasoovlike inimeste meelevalda.

Kehatundekasvatus eelkoolieas annab Pardi sõnul samuti selge sõnumi potentsiaalsetele toimepanijatele: ära tee!, ära tee mitte midagi, mille puhul sa ei ole kindel, kas teine on nõus; pead luba küsima, enne kui teist last puudutad, kallistad või musitad.

«Kõik laste ja noortega tegelevad asjatundjad peaksid senisest enam tundma laste loomulikku eakohast seksuaalset arengut, ja oskama lisaks ohvrite aitamisele toetada ja suunata ka neid lapsi ja noori, kes käituvad seksuaalselt väärkohtlevalt,» lisas Part.

Selleni, et Eesti inimesed oleksid seksuaalse väärkohtlemise teemal piisavalt teadlikud, et märgata seksuaalselt väärkoheldud lapsi, on Pardi sõnul veel pikk maa minna. Seda ka professionaalide seas.

«Sageli reageeritakse üle lapse loomulikule seksuaalsele käitumisele, kuid vaadatakse läbi sõrmede ohumärkidele, mis viitavad seksuaalsele väärkohtlemisele. Siiski on märgata huvi suurenemist nii asjatundjate kui lapsevanemate seas ja see on hea. Vanemad soovivad ise olla pädevamad ja ootavad, et nende laste õpetajad lasteaias ja koolis oleks pädevad lapse terve ja turvalise arengu toetamisel,» rääkis Part.

Lapsele ei pea Pardi sõnul rääkima hirmujutte seksuaalkurjategijatest, aga tuleb rääkida, et kõik täiskasvanud ei ole lapse suhtes heasoovlikud. Üks näide, kuidas lapsele rääkida seksuaalsest väärkohtlemisest, on kliinilise psühholoogi Lemme Haldre poolt lühiloengus esitatud siin.