N, 8.12.2022

Muinasjutust kuub, klaasist kleit ja kantavad košmaarid

Kristina Herodes
, Arteri ajakirjanik
Muinasjutust kuub, klaasist kleit ja kantavad košmaarid
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments 4
Annika Kiidron «Give Me My Fairytale», ERKI moe-show’ võitja.
Annika Kiidron «Give Me My Fairytale», ERKI moe-show’ võitja. Foto: Arnaud Lafeuillade

ERKI moe-show tegi ajalugu: kasvatas kiirelt moelaval mööda tuhiseva etenduse võimsaks elamusfestivaliks. Viisteist showcase-etendust korraga Põhjala tehases lõi ka palju näinud moefännidel vaimustusest suud lahti. Peale marsib uus, vägev moekaardivägi – jätke need nimed meelde!

Siginat-saginat täis lavataguses on enne ERKI moe-show’ algust sadu elevil nägusid. Ja vaid üks dramaatiline ilme. See kuulub Annika Kiidronile. «Ma olen nii suures stressis, et tahaks ainult magada,» ütleb ta endale omase filtriteta siirusega. «Pidin viimasel hetkel peaaegu pool kollektsiooni juurde tegema, see oli täielik hullumaja. Ma ise ka ei tea, kuidas veel püsti püsin.»

Kiidron sai vahetult enne ERKI etendust teada, et peab oma kollektsiooni varasema võidu eest otsekohe Kiievi moenädalale saatma. Kuid maksimalist ei saa ju oma loomingut näidata vähemana kui terviklikuna, isegi kui tuleb korraga olla kahes kohas! Niisiis tuli kollektsiooni mõlemad pooled üliinimliku pingutusega tervikuks võluda.

Au rahvusvahelisest moesündmusest Kiievis osa saada pidi peagi kroonima ka tänavust, 2020. aasta võitjat. Aga koroonaaegset maailma on haaranud ülemuretsemise haigus. Nii pääseb värske võitja Kiievis lavale alles järgmisel aastal.

Paar tundi hiljem on selge, et Eesti geeniusel Annika Kiidronil on võimalus maailmas märk maha panna lausa kahel järjestikusel aastal. Tema kollektsioon «Give Me My Fairytale» on kuulutatud võitjaks. Kõige murelikum nägu on asendunud kõige õnnelikumaga.

Kollektsioon koosneb ristpistes tikitud tekstiilidest, millele uue elu andmist nimetab autor ise päästeoperatsiooniks. Iga eseme hõlma alt saab lugeda, millest on muinasjutumaailma kuub loodud ning mitu pistet seal peidus on.

Anu Sirkas «Move»
Anu Sirkas «Move» Foto: Arnaud Lafeuillade

Pärleid igal sammul

ERKI moe-show’ žüriisse kuulus hulk tunnustatud moeproffe Eestist ja kaugemalt, mis tagab otsuse erapooletuse ja õigsuse. Ei mingit onupojapoliitikat ega Eestis kahjuks liigagi levinud hoiakut, millega püütakse eriti andekaid tavapärasemaks pügada: «Ah, ta on niigi palju võitnud, pedagoogiliselt oleks parem nüüd kedagi teist kiita.»

Kui keegi on mäekõrguselt üle, peab seda ausalt tunnustama. «Otsust teha oli üllatavalt lihtne,» ütleb žürii liige Tanel Veenre. «Ja see tuli üsna üksmeelselt. Kuidas Kiidron loob, millise meeletu energia ja kirega ta jõuab iga pisimagi detailini... Ja kui isiklikud, traagilised ja sügavad lood on tegelikult tema moekunsti taga – see on täitsa fenomenaalne!»

Annika Kiidron «Give Me My Fairytale»
Annika Kiidron «Give Me My Fairytale» Foto: Arnaud Lafeuillade

«Mulle meeldib pööraselt kogu see showcase-kontseptsioon,» kommenteeris elamust siinse moeelu kõige isikupärasem kõndiv kunstiteos Mattias Reinula. «Vaatan kõike selle pilguga, mida ma ise kannaks. See peab olema midagi väga eredat! Ja selgelt tõusis esile kaks asja: Annika Kiidroni tikanditest muinasjutud ja Anneliis Reili sillerdavast klaasist ilu.»

Anneliis Reili «Põhjaallikad»
Anneliis Reili «Põhjaallikad» Foto: Arnaud Lafeuillade

Minu pilku köidab samuti kollektsioon «Põhjaallikad». Anneliis Reili on loonud väga tundliku loodusfantaasia, mis võlub kastevärske, väreleva originaalsusega. Harmoonia eri materjalide, toonide ja vormide vahel on sama täiuslik nagu looduses ning teostuselt filigraanne. «Ühekaupa vormisin pleksiklaasijäägid, sobitasin figuurile, pikk-pikk meditatiivne töö,» räägib disainer ise tagasihoidlikult naeratades. Loomingulist nõiakunsti kirjeldab ta sama lihtsal toonil, nagu räägiks sellest, kuidas hommikul muna praadis. Modelli samme saadab õrn kõlin. Oleksin iga kell valmis ise selles kleidis või klaaspükstes ringi kõlisema ja mind ei heidutaks hetkekski, et istuda neis rõivastes ilmselt ei saa. Pärlitest voolitud kaselehed, allikasilmad, ussid, kasteheinad. Mõnel kleidil või seelikul on kümneid tuhandeid pärleid ühekaupa üles rivistatud. Vaatemängust õhkus selgelt metsaallika jahedust.

Mariliis Niine «Õile»
Mariliis Niine «Õile» Foto: Arnaud Lafeuillade

Mariliis Niine on püsti pannud fantastilise aia, andmaks elu oma veekindlate kudumite kollektsioonile «Õile». Modellid kastavad üksteist, peesitavad vihmas ning käivad lopsakate vormidega värvikaid vammuseid vihmakardina all kastmas. Märjaks need ei saa, muret pole. Siingi jätkub vaimustumisrõõmu pikaks ajaks, kuna autori pitserit kannab iga viimane kui detail kootud kingapealsetest laserlõikes päikeseprillideni.

Mis mind Mariliisi juures eriliselt võlub? Lihtsam on raputada süngetes teemades sonkides, optimistlik originaalsus on märksa nõudlikum žanr. Kui sul pole midagi tõeliselt uut esitleda või tugevat öelda, võib see jääda sama vähe kõnetavaks nagu head uudised halbade uudiste rivis.

Milana Felicija Semjonova «Twinflame», ERKI moe-show’ 3. koht.
Milana Felicija Semjonova «Twinflame», ERKI moe-show’ 3. koht. Foto: Arnaud Lafeuillade

Mis kohapeal õieti toimub?

Põhjala tehase avaratesse ruumidesse on sisse seatud üllatusterohke moerägastik. Külaline saab seal kulgeda omas tempos. Kui mõni detail pilku köidab, võib seda kasvõi kaks tundi süvenenult uurida. Ja mitte ainult uurida – mood on vahetult inimeste keskel, siruta või käsi välja ja puuduta.

Juba avapauk toob külmavärinad ihule: lavataguse sügavusest marsivad pikkades rivides välja modellid, üle saja ilusa inimese, ning suunduvad igaüks oma vaatemängu looma. Keset teed vormub aga võrratu luuleline spektaakel: kohal, kus ei tundunud sugugi lava olevat, istub Karl Christoph Rebane mustale postamendile ning hakkab lugema oma luuletusi.

Karl-Christoph Rebane «The Significant Other»
Karl-Christoph Rebane «The Significant Other» Foto: Arnaud Lafeuillade

Samast ideest võrsunud kollektsiooni mudelid «The Significant Other» kulgevad suhte halastamatu eluringina ümber autori. See on kokku nii kütkestav, et unustan hetkeks professionaalse kohustuse kogu showcase’ile tiir peale teha. Ma võiks jäädagi siia.

Kuid ringiliikumine on rikkalikult premeeritud. Iga kollektsioon elab omas maailmas! On satanistlikke noote, gooti esteetikat ning sadomaso kastmesse pakitud stiilseid nahkaksessuaare. On päevavalgele tiritud teemasid, mida ühiskond eelistab unustada.

Edvard Hiietam «Emperors of Solitude»
Edvard Hiietam «Emperors of Solitude» Foto: Arnaud Lafeuillade

Üks selgemaid äratuskelli tuleb Edvard Hiietami viimase riideribani haiglarõivastest valminud kollektsioonis «Emperors of Solitude», mida esitlevad kurnatud, ratastooli ja käimisraamiga liikuvad modellid. Vanadekodudesse ja haiglatesse unustatud sõbrad on samuti inimesed. Omad. Edvard tõi nad meeldetuletuseks moelavale.

Karolin Kärm «Solitude»
Karolin Kärm «Solitude» Foto: Arnaud Lafeuillade

Võluv on ka Karolin Kärmi «Solitude», mis samasugusest nimest hoolimata jutustab sootuks teist lugu. Üksildane uitaja Saaremaa rannal kannab uhtmaterjalidest loodud ehteid – randa uhutud parafiinist ja mererohust on valminud väga põnevad vormid.

Kokku saab tundlik koloriit ning robustne kudum. Meelde jääb ühepoolne mantel, mis kaitseb vaid ühelt poolt puhuva tuule eest. Seda kandes ei saagi rannal otsa ringi keerata, tuleb võtta endale mediteerimisaega ning tervele saarele tiir peale teha.

Süngetes lugudes on ilu nii heledas kui ka tumedas koloriidis.

Susanna Belinda Kõgel «Bad Habit»
Susanna Belinda Kõgel «Bad Habit» Foto: Arnaud Lafeuillade

Susanna Belinda Kõgeli isiklikest foobiatest inspireeritud «Bad Habit» eristub väga isemoodi käekirjaga. Nagu teiselt planeedilt Eesti orbiidile maandunud mood! Saan teada, et kollektsioon sai alguses Pariisis, sealt ka värske pilk ning stiil.

Külli-Triin Laanet «Septem»
Külli-Triin Laanet «Septem» Foto: Arnaud Lafeuillade

Külli-Triin Laaneti «Septem» on pime lugu, mis nõuab pimedat ruumi, kuid siin tahaks küll valgust juurde keerata. Erakordselt intrigeeriv moelugu kadus veidi hämarusse, kuid kes süvenes, see vaimustus. Rabavalt huvitavad jalatsid ülekasvanud varbaküüntega, sügavuti isiklikult tunnetatud ja lausa kannatuslikult kogetud piiblimotiivid. Mõtlemapanev ja sügavuti puudutav moekunst.

Sandra Luks «Rude»
Sandra Luks «Rude» Foto: Arnaud Lafeuillade

Sandra Luksi loomingu nägemiseks tuli aga sametkardinate vahelt sisse piiluda. Traditsioonilises BDSM-võtmes piitsadega etendus «Rude» kippus küll pisut nahkaksessuaaride sarmi neelama, kuid kes tõesti tahtis näha, see ka kõike nägi.

Kirke Talu «Black Rain»
Kirke Talu «Black Rain» Foto: Arnaud Lafeuillade

Kõige filmilikum moespektaakel oli Kirke Talu «Black Rain». Mahajäetud räsitud ruum, toss, teatraalsed poosid, liigutused, pilgud. Ülihästi valitud modellid, kes olid märksa enamat kui lihtsalt keha moe keskel või kõndiv riidepuu, olid üldse ERKI moevaatemängu läbiv märksõna, mida saaks laiendada kõigile etteastetele. Kirke oskas väga targalt valgust ja pimedust doseerida – tema mustad fantaasiad väärisid süvenemist pisima destruktiivselt kauni detailini. Kõige keerukam oli aga esitleda Kairi Getmani helkurniitidega kollektsiooni «Don’t You See?». Dünaamiline valgustriibustik oli küll intrigeeriv, aga helkurniidi salailu tuli esile alles taskulampide valgusvihus.

Kairi Ketman «Don’t You See?»
Kairi Ketman «Don’t You See?» Foto: Arnaud Lafeuillade

Kust nii uljas idee?

Idee taga on täitsa omaette lugu ning ulja fantaasiaga tuli lagedale EKA moeosakonna juht Piret Puppart. «Olen mitu hooaega käinud Londonis Roberta Eineri show’sid vaatamas, tema kasutab showcase-formaati. Mõtlesin, mis saaks siis, kui seda veel võimendada, luua ühe eraldi showcase’i asemel terve kunstiliste etenduste kaleidoskoop.»

Puppart kirjeldab, kui väga ta ise nautis vahetut võimalust moe keskele sukelduda, kõike lähedalt vadata, süveneda. Võtta kogu aeg, mida keerukas ja töömahukas moelooming mõistmiseks nõuab. «See atmosfäär on palju mõnusam ja võimsam kui klassikalist moelavaetendust vaadates. Roberta teeb praegu catwalk’e, aga on tunnistanud, et igatseb showcase’i järele. Mõne moelooja stiil eeldab pikemat süvenemist, seal on hästi palju käsitööd, tekstiililoomet, kuidagi patt oleks seda näidata vaid viis minutit moelaval mööda tuhisemas.»

Omajagu aitas uue lahenduse sünnile kaasa ka koroonaaeg: pole turvaline ega hooliv publikut tihedalt esiritta toppida. Suures ruumis kulgedes pillutus aga enam kui tuhandepealine publik elegantselt laiali, igaüks sai soovi korral kahemeetrist distantsi säilitada.

«Digiplatvormid on küll samuti olemas, kuid sisetunne ütles: ERKI moe-show vajab vahetut kontakti publikuga. Ja tagasiside on olnud üle mõistuse positiivne! Ma näen, et uue moekaardiväe eesotsas on tõelised talendid, kes on oma nime juba maksma pannud. Nähes seda fenomenaalset inimvõimete piiride ületamist, oli mu ainus mure: kui nii ereda leegiga põleda, võib ka tuhaks põleda. Tunnistan, mina ise poleks kahe esikoha kollektsiooni töömahule vastu pidanud.»

Milline on uus moetähtede põlvkond? Poeetiline ja hingekriipivalt isiklik. Kogu kirg, valu ja kannatus tõlgitakse kõhklematult moe keelde. Olgugi mood alati isiklik, pole ma sellises kanguses halastamatut ausust ja hulljulgust varem näinud.

«Mul on adrenaliin nii üleval, et ei saa seniajani aru, kui suure asjaga me hakkama saime,» räägib peakorraldaja Karin Kiigemägi mõni hetk pärast sündmuse lõppu käte värisedes. Fanaatiline moevedur on elamuste, õnnesoovide ja ülevoolava tagasiside all silmanähtavalt lookas. «Mul on nii hea meel, et võtsime julguse teostada ka kõige pöörasemana tunduvad ideed! Ja noored disainerid, kes praegu peale tulevad ning tulevikus moemaailmas ilma teevad – nad on seda nii väga väärt!»

Märksõnad
Tagasi üles