Vangi naise südamevalu: tütar igatseb kasuisa nii valusalt, et nutab end õhtuti magama

Foto: Shutterstock

Mõnikord mulle tundub, et ükskõik kui palju ma ka ei üritaks, siis see, mis toimub, ei ole minu kontrolli all. Ometi ma üritan kõigest väest, et see oleks. Minu sees on suur lõhe, alateadlik konflikt, kirjutab Ronja, kelle mees kannab karistust ühes Eesti vanglas.

Üks osa minust pingutab, nii et ninast veri väljas, kuid samal ajal teine osa minust vibutab piitsa ja ütleb: «Seda on vähe! Tee rohkem!» Ja mida rohkem ma üritan korda luua, seda suuremaks tundub kasvavat segadus meie kõigi hinges. Mu tütar ei taha enam elada ja mu poeg? Mu poeg mässab ega tunnista ühtegi autoriteeti peale minu. Ja mina? Ma tunnen, et ma ei... Ma tunnen, et mul on häbi. Ma tunnen, et ma ei oska, et ma olen oma lapsi alt vedanud, ma olen iseennast alt vedanud. Ja samas ma ei suuda ikka veel käsi üles tõsta ja öelda: «Ma annan alla.» Ma ei või alla anda, sest kuskil sügaval minu põues, minu südame keskuses on usk, lootus ja armastus. Ma usun, et me saame hakkama, ma loodan, et meie valu mõistetakse ja ma armastan oma lapsi ning perekonda.

Kaarel ja minu tütar Johanna olid väga lähedased. Nad rääkisid omavahel paljudest asjadest, mu tütar usaldab ja armastab Kaarlit. Kui Kaarel vangi läks, oli see talle šokk. Vahel nutsime tütrega koos Kaarlit taga. Ta on ju meie pere pea, see inimene, kes leidis igas konfliktis lahenduse ja tõi rahu ning rõõmu kõigi südametesse. Kui Kaarel kinni läks,  paiskus kõik segamini. Me kolisime väiksesse linna vahetult enne seda. Laste sõbrad ning lapsi tundvad tuttavad täiskasvanud kadusid pildilt. Ühe hetkega muutus meie kõigi jaoks kõik. Ma soovin, et see oleks juba läbi ja me saaks taas normaalset elu elada.