/nginx/o/2020/08/12/13269143t1hdc54.jpg)
Seda juttu, et üksikemadel on jube raske elu, oleme kõik kuulnud. Minul on väga tore mees, aga tema pidi paariks nädalaks ära minema ja nii olin kindel, et eesootav aeg lapsega kahekesi saab olema kohutav. Sitased mähkmed ja magamata ööd, siit ma tulen! Oi, kuidas ma eksisin.
Mu laps ei ole praegu väga kerges vanuses. Ühe- ja kahekuuselt magas ta palju rohkem ning vingus vähem. Ma ei tea, kas tal tõesti tulevad juba hambad, aga midagi on selles tillukeses peas küll teoksil, sest ta ärkab öösiti maksimaalselt kahe tunni tagant ja tahab pidevalt tähelepanu. Seda rohkem kartsin üksinda jäämist!
Esimesed päevad ei julgenud ma kusagile minna ega midagi teha. Mu mees on lapsehoolduspuhkusel, aga mina töötan kodust, nii et olin harjunud sujuvalt last edasi-tagasi ulatama. Kes oli rohkem öösel üleval olnud, see tegeles hommikuprotseduuridega, kes jaksas intensiivsemalt päeva jooksul mängida, pääses kärutamise kohustusest. Ja, mis peamine, kui mul ikka oli vaja videokoosolekut pidada või arvuti taha kaduda, oli isa alati võtta.