/nginx/o/2012/01/14/913588t1he23d.jpg)
Varemgi on hoiatatud inimkonda maailma lõpu eest, kuid nagu näha, ei olnud neil hirmujuttudel tõepõhja all. Nüüd on õhutatud paanikat jutuga, et maiade ajaarvamise järgi saabub maailmalõpp 2012. aastal. Tänapäeval on raske kaitsta lapsi hirmuäratavate uudiste ja juttude eest.
Portaalis galtime.com jagati nõuandeid, kuidas lapse hirmuga toime tulla, kui internetis ja televisioonis kajastatav teda kohutab. Põhiline on, et vanem oleks osavõtlik, kuulaks lapse mõtteid ja hirme ning pakuks tuge ja vajalikku teavet.
Võta lapse hirme tõsiselt. Laused «Ah, ära ole rumal» või «Ära muretse» ei aita. Selline reageering saadab lapsele sõnumi, et ta hirmud on tühised ning hiljem ei pruugi ta oma hirmuga enam vanema poole pöörduda.
Vaheta kanalit. See ei aita last kuidagi, kui ta kuuleb jutte teemadel, mille üle tal endal kontroll puudub ning tagajärjed võivad olla tõsised. Kui laps on juba suurem ja käib internetis, tuleks tema tegevusest osa võtta. Ema ja isa võiksid lapselt ettevaatlikult uurida, mida ta lugenud või kuulnud on.
Las ta uurib koos sinuga. Kui tuleb välja, et laps on lugenud või näinud midagi, mis teda häirib, siis las ta näitab seda sulle. Otsige koos usaldusväärsemaid allikaid ning selgita talle, et kuulujutud on vaid kuulujutud. Korralik uurimistöö õpetab last kuuldusse kriitiliselt suhtuma.
Vähenda lapse koormat. Olgu hirm kujutletud või päris, lapsevanem võiks hirmu lapselt «ära võtta» ning suunata ta tagasi mängu ja muretusse mõtteviisi. Näiteks, kui laps kardab äikest, kuulaku vanem laps ära ning öelgu: «Olgu, edaspidi muretsen ma ise sinu EEST ja sina saad edasi teha omi asju. Kui sa mõtled jälle selle peale, siis tule küsi minu käest, kuidas olukord on. Ma annan sulle teada, mida ma vahepeal kuulnud olen.» See mõjub väga hästi ka murelikema laste puhul.