«Kasvades oli mu ema suurem kui elu ja tundus, et ta kavatseb igavesti mulle kannatusi põhjustada. Tema sõnad olid väga karmid, neis puudus armastus ja heakskiitu oli võimatu saavutada. Olen suure osa oma elust püüdnud toime tulla tundega, et ilmselt tegin lapsena midagi väga valesti, et ta mind armastada ei suutnud,» avaldab naine, mida ta lapsena koges.

«Tol ajal ma ei teadnud, et mu ema kannatas bipolaarse häire all ja koges ka ise vägivalda ning traumat. Kuigi see ei õigusta tema käitumist, saan aru, miks ta minuga sedasi käitus,» ütleb ta.

Vaimuhaigus oli toona suur häbiplekk. Parimal juhul rääkisid inimesed sellisest isikust kusagil nurga taga – perekonnad peitsid probleeme ja teesklesid, et kõik on korras, aga sümptomid muudkui süvenesid.

Kommentaarid
Copy