Koduse vägivalla nägemine mõjub lastele rängalt

Kodus vägivallatsemine mõjub lastele, isegi kui neid ei lööda Foto: SCANPIX

Lastekaitsjad pööravad küll tähelepanu lastele, kes on perevägivalla ohvrid, kuid tihtipeale jäävad märkamata need, kes näevad pealt vägivalda vanemate vahel.

«Paljudel võib olla vildakas mulje, et kui keegi last ei löö, mis see siis ikka on. Aga uuringud näitavad, et ega seal väga vahet pole, kas laps saab ise kere peale või näeb seda pealt - sel on lapsele väga negatiivne mõju,» rääkis Tartu Ülikooli teadur Kadri Soo.

Ema-isa omavaheline vägivald mõjub tegelikult lapsele isegi siis, kui ta seda otseselt pealt ei näe, aga on samal ajal teises toas või isegi õues. «Ta tuleb tuppa, näeb vanemad, ema võib-olla nutetud või siniste silmadega, isa vihane. See aura, mis seal toas on, on niivõrd vaenulik, et ka väga väikesed lapsed tajuvad seda,» kinnitas teadur.

«Kui keegi ei räägi lapsele, mis on toimunud, tekib tal küsimus, mis on lahti. Teiseks, lapsed armastavad oma mõlemat vanemat, aga mida sa siis selles olukorras teed - kelle poole valid, keda õigustad, keda hukka mõistad,» arutles Soo.

Veel võivad pereliikmed hakata last ära kasutama, temaga manipuleerima. «Vägivallatseja võib hakata süüdistama teist poolt, et teine oligi seda väärt. Eriti teravaks muutub asi siis, kui suhe hakkab lagunema ja mõlemad vanemad tahavad last endale. Neid näiteid praktikas on palju.»

Kodust vägivalda on pealt näinud umbes veerand koolilastest. Need lapsed, kelle peres on kakelnud teised pereliikmed, on aga ka märksa rohkem kogenud seda ka ise – samuti koolis.

«Igasugune vägivalla pealtnägemine mõjutab lapse enda hoiakuid, ka tema emotsionaalset olukorda: ta on rohkem ärevil, interpreteerib teiste ütlusi rohkem vaenulikult või negatiivselt, reageerib agressiivsemalt kui need lapsed, kel kodus toetav suhtumine,» rääkis Soo. «Teiseks võib ta olla rohkem endasse tõmbunud ja koolis pannakse selliseid lapsi rohkem tähele ning on neid, kes seda ära kasutavad.»

Koduse vägivalla pealtnägemine mõjub lapse vaimsele tervisele. Koolinoorte uuring on näidanud, et sellised õpilased tunnevad end kaks korda sagedamini kurva või õnnetuna, oluliselt enam tõrjutuna, abituna. «Neil on rohkem kurbust, unehäireid, mida peetakse depressiooni sümptomiteks,» kõneles Soo.

Kadri Soo sõnum on selles, et kõik lastega kokku puutuvad spetsialistid, olgu need siis sotsiaaltöötajad, lastekaitsetöötajad, ka koolis õpetajad, märkaksid lapse probleeme. «Tuleb mõelda, mis on lapse veidra, probleemse käitumise taga? Laps ei ole mitte lihtsalt tüütu ja kiuslik klassis ja segab tööd, vaid ehk on tal mingi sügavam mure, millest ta ei taha rääkida.» Samuti pidas ta oluliseks ka poliitilisel otsustamistasandil sellele probleemile rohkem tähelepanu pöörata.

«Neid, kes perevägivalda pealt näevad, on palju rohkem kui neid, kes otseselt ise kannatada saavad,» kinnitas Soo.

Ühtset uuringut, mis kogu probleemist tervikliku ülevaate annaks, paraku ei ole, ent teadur on teatud pildi kokku pannud mitme perevägivalla ja turvalisuse uuringute ning politseistatistika analüüside põhjal.

Näiteks politseistatistika kajastab küll väljasõite peretülidele ja eraldi lapse juuresolekut vägivallajuhtumite juures, kuid samas on ka teada, et suurem osa peretülisid politseini ei jõuagi. 2004.-2005. aastatel Lääne prefektuuris täpsema info kogumisel tuli välja, et peretülides, kus olid peredes lapsed, oli 82 protsendil lapsed vägivalla pealtnägijad.

Statistikaameti turvalisuse uuring on andnud aimu ka sellest, et lapsed on sagedamini tunnistajateks selliste vägivallajuhtumite puhul, mis on tõsisemad, põhjustavad vigastusi ja kus ohvriteks on enamasti naised. «Tekib hüpotees, et tõenäoliselt pole lapsed pealt näinud ainult üht löömist, vaid korduvalt. Vastajate seas, kes ütlesid, et lapsed ei ole nende löömist pealt näinud, oli oluliselt enam neid, kus kõnealune juhtum oligi ainuke elus,» rääkis Soo.