:format(webp)/nginx/o/2020/06/30/13180569t1ha11d.jpg)
Rasedana olin valmis igasuguseks jamaks lapse toitmise ümber. Peamiselt olin muidugi kuulnud õuduslugusid selle kohta, kuidas nibud lähevad katki, beebi saab koos piimaga verd ja mina kiljun valust. Ostsin valmis hunniku kreeme ja kavatsesin tugeva eesti naisena vastu panna. Selle eest ei hoiatanud mind keegi, et mu laps lihtsalt ei taha mu piima.
Jamad algasid juba sünnitusmajas, kui vastsündinu kaotas liiga palju kaalu ja talle anti lisatoitu. Kuigi ma varem sünnitusmajas elanud ei ole, tekkis tunne, et koroonapaanika ajal valitses seal täielik korralagedus. Pidevalt tulid minu juurde uued ämmaemandad ja lasteõed, ühed ei teadnud teiste juttu, kõik soovitasid erinevaid asju.
Päev pärast lapse sündi proovis üks ämmaemand näidata, kuidas rinnaga toita, aga kuna laps kõõksus veel lootevedelikku ja lima, ei olnud tal mingit huvi mu ternespiima piiskade vastu. «Ta praegu ei tahagi!» teatas ämmaemand rõõmsalt ja läks oma teed.