Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Kohtingutreener selgitab: teaduslik põhjendus, miks sa oma eksi igatsed

Artikli foto
Foto: Shutterstock

On reede õhtu ja sa istud pidžaamades kodus, veiniklaas laual. Sa igatsed oma eksi nii valusalt, et hingata on raske ja sees keerab. Püüad teda küll mõtetest välja saada, kuid enne kui arugi saad, oled juba Facebookis tema profiili uudistamas...

Sa tead, et ei tohiks temaga ühendust võtta, kuid nõrkusehetkel haarad telefoni ja kirjutad: «Ma igatsen sind.» Nüüd on juba hilja... Kuid tunnid mööduvad ja ta ei vasta, mistõttu tunned sa end veelgi kehvemini. Miks sa siis ometi jätkad talle sõnumite saatmist, kui see teeb sulle asjad veel raskemaks?

See võib tunduda dramaatilise kirjeldusena, kuid sa ilmselt oled valmis tegema kõike, et südamevalu kiiremini läbi saaks, et lõppeks see paanikatunne, ärevus ja sõltuvustunne – justkui oleks su eks ainus, kes saab sulle anda seda, mida vajad. Kohtingutreener Matthew Hussey selgitab, et see viimane polegi nii kaugel tõest.

Hussey viitab Albert Einsteini meditsiinikolledži neuroloogiaprofessor dr Lucy Browni tööle. Brown lindistas täiskasvanud inimeste ajuaktiivsust, kes olid kogenud ootamatut lahkuminekut ja tunnistanud, et armastavad veel oma eksi.

Kui neile näidati endiste partnerite pilte, siis näitas kompuutripilt erakordset aktiivsust selles aju osas, mis on seotud ka sõltuvusega. «Teiste sõnadega: igatsus eksi järele on sarnane sellele tundele, mida tunneb narkomaan droogi suhtes, millest ta end võõrutab ja see võib viia intensiivse kannatuseni, mis võib olla nii füüsiline kui psühholoogiline,» selgitab Hussey.

Kohtingutreener aga lohutab – kuigi see on valus, juhtuvad lahkuminekud põhjusega. «See on sinu võimalus paraneda, muutuda tugevamaks ja teha ruumi kellegi veel parema jaoks,» ütleb Hussey. «Inimese jaoks, kes mõistab su väärtust ja kes ei laseks sul kunagi minna.»

Tagasi üles