Kristina Herodes: Söögist, joogist ja seksist

Kristina Herodes: Armastusel on omamoodi loogika. Kes otsib, see ei leia. Kes ei otsi, ei leia ammugi. Aga kuidas seda siis leida? Foto: Erakogu

Kohe-kohe saabuvad jaanid on tähtsad mitmeski mõttes, aga ärgem ajagem asja keeruliseks. Võtame kolm komponenti selles lühikeses öös – söök, jook ja seks. Needki on piisavalt segadust tekitavad.

Olen mitmel korral juurelnud, miks käsi klaasikese poole sirutub. Sotsiaalne surve, jagatud pahe, soov peas ketravad tõsised mõtted pehmemaks loputada või mõni mure sootuks uputada. Tean ka muid motiive – mõni joob end lõviks. Teine ilusaks. Kolmas parimaks tantsijaks. Küllalt tihti – tunnistame me seda endale või mitte – tiksub alkoholi aurude hägu alla peidetuna lähedusevajadus ja armastuseigatsus. Olen oma elus kohtunud liigagi paljude meestega, kel ilma pisikese kraadita veres pole julgust isegi mitte romantikaks, rääkimata enamast.

Vine aitab kahtlejad ja kartjad tegudeni küll, paraku vaid peas. Oletame, et sul on õnne. Olgu jahtijaks pooleks naine või mees, sulle öeldakse jah. Siis selgub, et ka tugevaim kirg annab promilliga pooleks panduna üsna lahja lahuse ning toimetad justkui varjuteatris, kogemata pooligi värve sellest, mida sinu keha ja meel armastades kogeda suudaks. Neil tegelastel, kel käivitumiseks eriti ohtralt vedelat julgust kulus, ei toimi aga üldse midagi.

...ka tugevaim kirg annab promilliga pooleks panduna üsna lahja lahuse.

Söögiga on sama lugu. Jaaniorgia lauas – milleks lükata hammaste taha rohkem, kui keha vajab? Siin luurab samuti sotsiaalne surve: võta veel liha, oled dieedil või? Söö ikka mehe moodi! Keda see tegelikult õnnelikuks teeb? Mida me kompenseerime? Toit tinistab eriti lihtsalt inimese ära, kuna maitseb nii pagana hästi. Kuid ka viies ülearune šašlõkivarras ei tekita ikka veel seda armastuse tunnet, lohutust või turvalisust, mida otsime.

Hullem veel: oletame, et sina ja salaja piilutud ihaldusobjekt siiski viitsite oma rasked vatsad üheskoos sõnajalaõit otsima vedada. Võibolla mõni võimekam vend suudab ka ületangitud olekus etteaste teha, mina olen küll enamasti läbi kukkunud. Nii liiga agara kahvliga kühveldamise kui klaasikallutamise tagajärjel. Nii mõnigi lootusrikkalt alanud romanss on tühja susisema jäänudki, sama haledalt nagu märgade puudega süüdatav jaanilõke. On mul nende lolluste pärast kahju? Muidugi! Keegi ei raiska väärt pidu asendus- või soojendustegevusele.

Paneks siis kohe panuse kolmandale kaardile – otsiks aktiivselt armastust ega lülitaks otsustavaks liigutuseks hoogu võttes keha kogemata välja. Võiks see parem plaan olla? Haarad kohe härjal sarvist: esimese seeliku valad komplimentidega üle või iga laiema õla suunas volksutad ripsmeid, nagu oleks sääsk silma lennanud. Hoolimata sellest, kui palju auru sa flirtimisele paned, ei pruugi sa leida, mida igatsed. See on sama hea, nagu aiamaal suvalises kohas sonkima hakata, lootuses kulda leida. Seksi üheks ööks – seda leiab küll. Kui ei kõht ega pea liiga täis pole, jaksab vallutuse ka ära vormistada. Aga see pole see.

Hommikul äsja leitud kallima kõrval ärgates võib hinges olla täpselt sama tühi tunne, nagu armastuseiha joogi või söögiga kompenseerides – süda on näljas. Armastusel on omamoodi loogika. Kes otsib, see ei leia. Kes ei otsi, ei leia ammugi. Armastusel on täiesti suva sellest, millise sundmõtte küüsis keegi grillib. Teda ei huvita, kus tiksub kellegi bioloogiline kell või sotsiaalne surve: ega mina pole mingi selline, kes üksi oleks. Rapsides ja meeldida püüdes pole mahti tunda, mida sa ise tegelikult tunned. Keegi pole öelnud, et suur tunne just jaanipäeval tulema peaks. Ära muretse: juulis sünnib lapsi märksa rohkem kui märtsis. Kuid mis kõige parem – niipea kui sundmõtete ja asendustegevustega lõpparve teed, on ka armastus platsis, ja sulle näib, et ta on kogu aeg su kõrval olnud.