KOLUMN ⟩ Aleksandr Popov. Kombineeritud lähenemine õppimisele olgu järjepidev, mitte ärgu sõltugu mõnest nakkushaigusest

Aleksandr Popov Foto: Martin Lazarev

Kui koroona kevadel kohale kooserdas, oli digitiiger sunnitud hüppevõimet treenima asuma. Polnud ta ju pikka aega pidanud nii jõuliselt ringi kepslema, et päeva lõpuks oleks nii vajalikud hüpped täis kui ka kordaminekud kirjas, kirjutab kolumnist ja õppejõud Aleksandr Popov.

Tiigriga koos pidid «digiuimast» toibuma ka hüppetulemuste kasutajad. Eriti keeruliseks läks see toibumine aga neile, kes polnud eelnevalt pidanud vajalikuks tiigri hüpetel põhjalikumalt silma peal hoidma. Sedakorda, nagu tantsimisegagi, tuli tiigritaltsutaja nurgast.

Koolitundide kolimine klassiruumist virtuaalsesse õppekeskkonda tuli konarlikult ja läbi raskuste. Mitte ainult riistvara poole pealt – kus ilmnes karm reaalsus, et e-riigi valdustes leidub veel neid, kelle digivõimekus on pärsitud vajalike seadmete puudumise tõttu –, vaid ka tarkvara poole pealt, kus põhiliseks väljakutseks sai ühtse platvormi puudumisest tingitud valikute paljusus, mis seadis õpilased olukorda, kus korraga tuli rügada mitmel rindel. Kui riistvara probleemi asuti lahendama paludes abi ja toetust isikutelt ja organisatsioonidelt, siis tarkvara poole pealt oli otsustusõigus ja -kohustus õpetajate kapsaias. Erinevus ju teadupärast rikastab. Aga liiga palju erinevust võib ühel hetkel muutuda vägagi piiravaks.