NÕEL HEINAKUHJAS ⟩ Ameerikas töötanud korealannad avastasid, et nad on õed

Vasakul Holly Hoyle O'Brien ja paremal Meagan Hughes Foto: Dan Wagner/AP/Scanpix

Ameerikas elab ligi kaks miljonit Korea juurtega inimest, kellest üks on Holly O’Brien. Ta töötab haiglas ja ühel päeval küsis tema patsient, et kas arst ikka teab, et haigla samal korrusel on veel üks korea-ameeriklane Meagan Huges, kirjutab Reader’s Digest.

Patsient ütles O’Brienile, et ta peaks Huges’iga minema juttu tegema, sest võib-olla on nad samas kohast pärit. Kui O’Brien ja Huges lõpuks kohtusid, hakkasid nad oma eludes sarnasusi märkama. Neil mõlemal oli haiglaõe kutsetunnistus. Nad mõlemad olid samadel põhjustel orbudeks jäänud ja Ameerika peredesse lapsendatud.

«Niisiis küsisin talt: ma tean, et see kõlab hulluna, aga mis su perekonnanimi korea keeles on?» küsis 45-aastane Hughes O’Brieni käest. «Ja niipea, kui ta vastas, et Shin, ei suutnud ma oma kõrvu uskuda. Mul on sama perekonnanimi,» jagab Hughes oma hämmastust.

47-aastane O’Brien teadis, et tal peaks Koreas üks poolõde olema, aga tal puudusid selle kohta täpsemad mälestused, kuna ta oli alles beebi, kui ema jalga lasi. Hughes oli viie aastane, kui tema isa rongi alla jäi ja tal on vaid vaevu meeles mälestused, kui isa enne surma uue naise võttis, kellega beebi sündis.

O’Brien lapsendati armastavasse Ameerika perekonda, kuid tema Korea mälestused ei kadunud kunagi täielikult. Ta mäletab ühte ööd, kui oli umbes kaheksa aastane ja ärkas unenäo peale ning karjus: «Mu isa suri, mul oli õde. Me peame ta leidma.» O’Brieni kasupere võttis seepeale info saamiseks Korea lastekoduga ühendust, kuid õe või venna kohta polnud mingit juhtlõnga.

Hughes’i ei kummitanud mälestused, sest tal polnud ühtegi. Hughes lapsendati, kui ta oli 4-aastane ja tal pole ühtegi mälestust oma bioloogilistest vanematest. «Kogu mu elu on olnud üks suur küsimärk ja tühjus,» ütleb ta lapsepõlvele viidates.

Nüüd, kui O'Brien ja Hughes juhuslikult kohtusid, otsustasid nad teha DNA-testi, mis selgitas välja, et nad tõesti ongi poolõed. Nad olid mõlemad šokeeritud ja O’Brienit valdas kergendus, et ta oli lõpuks oma õe leidnud. «Teadsin oma südames, et ta on kusagil olemas,» ütleb O’Brien. Pärast pikki aastakümneid ja enam kui 12 000 kilomeetrit hiljem leidis O’Brien lõpuks oma kadunud tükikese minevikust, töötades temast vaid paari sammu kaugusel.

Tänasel päeval kannavad õed erilisi südamekujulisi kaelakeesid, mis sümboliseerivad nende sidet. Kaks korda abielu lahutanud O’Brienil pole lapsi ja nüüd sai ta õega kohtudes kahe tüdrukutirtsu tädiks. «Ilmselgelt olen ma elus midagi head teinud, et selline õnn välja teenida,» viitab O’Brien tundeküllasele kohtumisele.