Skip to footer
Päevatoimetaja:
Ele Kalda
Saada vihje
Tellijale

18 ohtlikku ja imelikku ilustandardit, mida inimesed minevikus taluma pidid

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kuigi paljud üritavad, on võimatu end maailmas vohavatele ebarealistlikele ning muutuvatele ilustandarditele vastavaks muuta, kirjutab ranker.com. Seetõttu ei tule ilmselt kellelegi üllatusena, et tegemist on ajatu probleemiga.

Mitmeidki minevikust pärit moeröögatusi on tänapäeval väga raske kujutada ette lõbusate või glamuursetena, paljud neist on isegi õõvastavad ning nõuavad rohkem tüli ja ohtlikke protseduure kui nende tulemus väärt on. Jah, meigi tegemine tänapäeval on tülikas, kuid vähemalt ei pea naised enam juuksepiiri kõrgemaks raseerima või jalgu kastmega värvima.

1. Viktoriaanlikul ajastul oli miskipärast populaarne intiimpiirkonna augustamine

Viktoriaanikku ajastut seostatakse tavaliselt tärgeldatud riiete, tumeda koloriidi ning võimalikult vähese naha näitamisega. Sellest lähtuvalt on tollased inimesed ilmselt viimased, kellel arvatakse augustatud intiimorganid olevat, kuid ajalugu on täis üllatusi. Victoria-aegsel Inglismaal oli lühike ajaperiood, mil kõrgklassi kuuluvad naised augustasid oma nibud, neid tihti ketiga ühendades. Mehed augustasid aga oma peenise pea, eeldatavasti selleks, et oma meheau ajastule omastes kitsastes pükstes õigele kohale tõmmata. Seda intiimset iluauku kutsutakse «Prints Albertiks», sest kuulduste kohaselt oli see augustus ka samanimelisel Victoria-aegsel printsil endal.

Naine sinises silmatorkavalt heleda dekolteega. Maalis Johnson, Cornelius the Elder (1539–1661).

2. Väljajoonistuvate veenidega dekoltee oli 17. sajandi kuumim mood 

Inglismaal hakkas dekolteepiirkond 17. sajandil moes üha suuremat rolli mängima. Kaelused muutusid sügavamaks ning just rindadest sai see kehaosa, millele naised enim rõhku panid. Samal ajal oli moes ka äärmuslikult kahvatu nahk, mis oli märk jõukusest ning sellest, et inimene ei pidanud töölise kombel päikese käes rabama. Et puudri abiga heledamaks muudetud nägu ja dekolteed veelgi rõhutada, joonistasid naised oma rindadele sinakaid veene, mis pidid looma kujutluse poolläbipaistvast nahast.

3. Kreeklastele meeldisid ükskulmud

Kreeklastel oli jõulistest kulmudest hoopis omamoodi arusaam. Vanas Kreekas oli ükskulm (ingl. unibrow) naiste puhul intelligentsuse ning puhtuse sümboliks. Ning kui kaks kulmu loomulikult kokku ei kasvanud, siis kasutasid naised jõulise ning soovitud kauni tulemuse saamiseks antimonist saadavat sinakasmusta pigmenti, et kulmud ninajuurel kokku joonistada.

Utagawa Kunisada joonistus naisest hambaid mustaks lakkimas.

4. Jaapani naised soovisidki musti hambaid

Ilmselt on seegi variant, kui hammaste pesemisest ära tüdined. Tuhandeid aastaid värvisid naised oma hambad erilise laki abil peale pulmi püsivalt mustaks. Tegemist oli ilu ning abielule pühendumise sümboliga ning seda praktiseeriti kuni 19. sajandi teise pooleni.

5. Ilumärgikesed olid väga stiilsed

Seni tavaks olnud standard, mille kohaselt naiste näod olid meigivabad ja puhtad, hakkas 18. sajandil muutuma ning naised hakkasid üha enam kandma tugevat meiki. Populaarseks said ka ilumärgid, väikesed näo külge liimitavad riidetükid. Neid võis leida mitmekujulisi, näiteks tähed, ringid ja ruudud ning nende asukoht näol omas erilist tähendust. Näiteks suu kõrval olev ilumärgike andis aimu kandja flirtivusest, märk paremal põsel tähendas aga seda, et naine on abielus.

Henry VIII portree, kus on näha mehe rõhutatud sääremarju.

6. Keskajal olid kõhulihaste rollis sääremarjad

Tänapäeval saavad palju tähelepanu naiste jalad, ent keskajal ning 18. sajandi kestel pandi väga suurt rõhku just meeste sääremarjadele. Mehed kandsid sukki, et kogu maailmale oma kauneid ning muskulaarseid sääri näidata. Mõned mehed kandsid oma sukkade sees isegi polstrit, et sääremarjade väljanägemist parandada. Kuningas Henry VIII oli näiteks vägagi tuntud oma suurepäraste sääremarjade poolest.

7. Renessansiajal pidid naistel olema lühikesed hambad

Renessanss oli aeg, mil koostati nimekiri vägagi spetsiifilistest füüsilistest tunnustest, mis ilusal naisel toonaste arusaamade kohaselt olema pidid. Sealt võis leida pea kolmkümmend erinevat nõudmist, näiteks pikad jalad, laiad puusad, peenike piht, mis ka tänapäevaste naiste välimuses laineid löövad. Ent üks neist ei tundu kohe kindlasti loogiline – lühikesed hambad. Tundub, et esiletükkivate igemetega naeratused olid toona moes.

Hiina naine oma köidetud jalga näitamas, foto tehtud umbes 1870. aastal.

8. Hiinas olid au sees ääretult väikesed jalad

Kuigi jalgade köitmine on üks läbi aegade kõige kurikuulsamaid kehamuundamise vorme, on selle algsed juured Hiinas siiski ebaselged. Ajaloolased teavad, et see oli 13. sajandil kõrgklassi naiste ning nende tütarde seas levinud praktika, mis sealt edasi levima hakkas. Jalgade köitmine algas siis, kui tüdruk oli viis kuni seitse aastat vana ning seisnes jalgade sidemetega tugevas kinniköitmises tema kasvamise ajal. Sellest lähtuvalt murdusid jalas luud, jalatald paindus allapoole ning varbad paindusid jala alla. Tegemist oli valusa ning sandistava tegevusega, mis lähtus väikeste jalgade esteetilisest ning seksuaalsest veetlusest.

9. Hiinlaste teine «kiiks» olid pikad sõrmeküüned

Hiinas on ka pikkadel sõrmeküüntel pikk ajalugu. Nii Quingi dünastia mehed kui naised kasvatasid oma sõrmeküüned 20–25 cm pikkuseks ning mõned naised kandsid kuldseid küünekaitsmeid, et oma ebapraktilist maniküüri kaitsta. Sellised küüned olid märgiks sellest, et nende kandja oli nii rikas, et ei pidanud oma kätega tööd tegema. Selle asemel sõltusid nad teenijatest, kes aitasid igapäevastel toimingutel, nagu riietumine ja söömine.

Paul Kane'i maal, millel on kujutatud Chinooki hõimu last kolju lamendamise protsessis ning täiskasvanut, kes on selle protsessi juba läbi teinud.

10. Iidsete maiade seas oli levinud kolju esteetiline kujundamine

Umbes 1000 aastat enne meie ajaarvamist hakkasid iidsed maiad oma vastsündinute koljusid modifitseerima. Lapse pea oli järjepidevalt kinnitatud puidust laua või teiste asjade külge, mistõttu kolju oli sunnitud oma kuju muutma. Seda tehti nii meeste kui naiste puhul ning pole alust arvata, et tegemist oleks seisuse näitamisega, pigem tehti seda lihtsalt kaunistamise eesmärgil. Sarnast praktikat on rakendanud ka paljudes teistes kultuurides ja inimgruppides üle maailma, näiteks hunnidel, havailastel, tahitilastel, inkadel ning Chinooki ja Choctaw' indiaanihõimudel.

11. Renessansi kestel olid ripsmed out

Keskajal ning renessansi kestel elanud Euroopa naised kitkusid oma näost rohkem karvu kui kulmud. Nimelt olid ripsmed tol ajaperioodil üleseksuaalsuse sümbol ning moes oli puhas nägu. Seetõttu eemaldasid naised tihti oma ripsmed täielikult. Kõlab väga valusalt.

Naised jalagade värvimise salongis.

12. Teise maailmasõja ajal värvisid naised oma jalgu

Teine maailmasõda tõi moetööstusele kaasa kohutava nailonipuuduse, mistõttu olid rariteetsed ka naiste sukad. Ent ometi oli sukkade loodav kergelt päevitunud välimus toonaste naiste jalgadele vajalik, mistõttu tulid turule tosinad erinevad värvid, mis olid spetsiifiliselt loodud nailoniga visuaalselt sama muljet jätma. 1942. aastal ilmunud ajakirja LIFE numbris kirjutati järgmiselt: «Kui neid korrektselt kasutada, siis ei tee ka kõige üksikasjalikum maskuliinne silmapaar vahet jalgadel, mis selliselt kaetud, ning jalgadel, mis on sukkades.» Mõned naised kasutasid aga muid kättesaadavaid vahendeid, et oma jalgu selliselt katta – näiteks lihakastet.

13. Mõned indiaanihõimud tõmbasid oma häbemekarvu välja.

Kui asunikud Ameerika mandrile jõudsid, olid nad mõnede kohalike hõimude naiste ilustandardist rabatud: naised kitkusid välja kõik oma häbemekarvad. Thomas Jefferson on selle kummalise kombe kohta öelnud järgmist: «Nende jaoks on häbiväärne kehalt karvane olla. Nende sõnul teeb see nad metssigadega sarnaseks. Seetõttu kitkuvad nad karvad välja, niipea kui need tekivad.»

Korsett, mis on loodud mõlemat rinda eraldi rõhutama. Varem tegid ilma sellised rõivatükid, mis rinnad üheks kokku surusid või sootuks lamendasid.

14. Soovist mõlemat rinda eraldi rõhutada sündis «lahutuskorsett»

Korsetid on üks tänaseni levinud kehamuundamise viise, loodud selleks, et tekitada peenike piht ning tõstetud rinnad. 16. sajandist 19. sajandini kandsid naised kõiksuguseid korsetivariante, mõned neist nii tihkelt ümber keha seotud, et oli raske hingata. 19. sajandil muutsid korsetid taas vormi, et toetada tärkavat trendi: eraldatud rinnad. Minevikku jäänud kõrge ning tihke dekoltee asemel tahtsid naised nüüd näidata, et neil on rindu kaks, ning soovisid, et need oleksid teineteisest lahutatud – sellest saigi «lahutusekorsett» oma nime. Riideese ise tõigi kandjale kaasa selgelt eraldatud rinnad ning tuntavalt laiema dekoltee.

15. Iidses Hiinas armastasid naised värvilisi kulme kanda

Naistel iidses Hiinas oli võimalus oma kulmudele väga loominguliselt läheneda – nimelt värviti neid rasvvärviga mustaks, siniseks või roheliseks ning kujundati ajastule kohasteks. Hani dünastias olid ühel ajal moes terava kaarega kulmud, teisel aga pidid kulmud jällegi kõrged ning lühikesed olema. Veel üks moes olnud stiil kannab nime «kurb kulm» ning sel puhul kaardusid kulmud keskelt ülespoole, et anda edasi kurba emotsiooni.

Eriti kõrge juuksepiiriga renessansiaja naine.

16. Renessanss nõudis naistelt muuhulgas taanduvat juuksepiiri

Kas oled kunagi vaadanud renessansiaegseid maale ning mõelnud, miks naised nendel nii imelikud välja näevad? Asi pole sinus, sest tollal olid iluideaaliks laiad ning kaarduvad otsmikud. Seetõttu kitkusid või raseerisid naised oma juuksepiiri kõrgemale, et laupa visuaalselt suurendada. Ühesõnaga tekitati toona endale ise taanduv juuksepiir, probleem, millega paljud inimesed ka tänapäeval maadlevad, kuid täpselt vastupidises suunas.

17. Tangi dünastia armastas suuri põski

Tangi dünastia aegses Hiinas (aastatel 618–907) peeti kõige kaunimateks naisi, kel oli lopsakas figuur, ümar nägu, suured põsed ning lai otsmik.

Võrdlev plakat, kus kujutatud varasemat ning edvardiaanlikul ajastul populaarseks saanud S-tähe kujulist korsetti.

18. Edvardiaanliku ajastu naised soovisid kaardus selga

Edvardiaanliku ajastu (1901–1914) mood soovis tähistada küpset naisekeha, mis tähendas seda, et korsette kasutati liivakellafiguuri loomiseks. Mõned inimesed aga muretsesid, et need kitsad ning pitsitavad riideesemed takistasid naiste hingamist ning survestasid liigselt nende siseorganeid. Siin tuli mängu S-kujuline korsett, mis leevendas naiste pihal lasuvat pinget, ent ometi sundis kandja selgroo väga ebaloomulikku asendisse. Seetõttu võis tänavatel kohata silmnähtavalt tuikuvaid naisi. Mõnel juhul tõi sellise korseti kandmine kaasa püsivaid kahjustusi.

Kommentaarid
Tagasi üles