Kuidas aidata väikelapsel kohaneda uue beebiga?

Foto: Shutterstock

Kui perre on oodata uut beebit võib suurem laps sellega kergelt leppida, olla ootusärev ning põnevil, kuid mõnikord ei pruugi kõik nii sujuvalt minna ning ilmneda võivad erinevad konkurentsile viitavad tundemärgid – jonnihood, löömine, püksi pissimine, endast kolmandas isikus rääkimine jne. Trotslik käitumine võib välja lüüa ema raseduse lõpus või beebi koju saabumisel. Pampers annab nõu, kuidas olukorraga hakkama saada.

Miks ta seda teeb?

Esimene asi, millele lapsevanemana mõelda on põhjus, miks väikelaps nii käitub. Kui mõista lapse tundeid ning jälgida iseenda käitumist, saab hakata mõtlema olukorra lahendamise peale. Hea oleks end aegajal panna ka lapse positsiooni ning mõelda läbi, kuidas üks või teine situatsioon läbi lapse silmade paistab. Näiteks uue ilmakodaniku saabumine on paljude laste jaoks sama, kui ühel hetkel tuleks teie abikaasa koduuksele uue naisega ning paluks teil teda hoida ja armastada ning kõigele muule jagada oma asju. Ilmselgelt te seda ei teeks, kuid lastelt eeldame koheselt oma õe või venna armastamist.

Jälgida tuleb ka oma sõnu ja käitumist. Selge on see, et raseduse lõpp on naiste jaoks kurnav ning seetõttu ei saa naine enam lihtsalt istuda, püsti, põlvedel olla ega oma väikelast süles tassida. See tähendab, et ka näiteks lapsega mängimine on raskendatud. Väike laps võib sellest aga välja lugeda, et kõhu sees olev beebi teeb emmele haiget ning kui see beebi ükskord koju tuleb „siis ma alles näitan“. Seetõttu tasub hoida positiivset meelt ja selgitada, et „emmel võtabki hetkel kõik natuke rohkem aega, kuid sa võid emmet aidata – nii saame kiiremini“. Isa roll sel perioodil on märkimisväärne ning väikese põngerjaga tegelemine võiks jääda paljuski isa kanda, sest rase naine vajab puhkust. Pealegi on uuest beebist palju enam häiritud need lapsed, kel emaga suurem side ja kergemalt läheb neil, kel isaga lähedasem suhe.

Kuidas hakkama saada?

• Raseduse ajal loo lapsele realistlik pilt, mida väikese õe või venna saabumine tähendab. See tähendab, et lapsele ei tasuks valetada, et kõhu seest tuleb mängukaaslane – ei tule! Kõhu seest tuleb pisike beebi, kes alguses vajab süüa, und, mähkmevahetust ja kes aegajalt päris valjusti nutab ja tähelepanu vajab. Alles hiljem saab temast mängukaaslane ja sõber terveks eluks. Paljud lapsed ootavad aga väikese beebi saabudes koheselt sõpra, kellega koos ringi joosta, kuid reaalsuses pettuvad, kui seda punast ja krimpsus pampu näevad.
• Kuula, mida arvab vanem laps uuest beebist ning ära eelda, et see on meeldiv. Kui laps ei oska end sõnadega väljendada püüa märgata tema kehakeelt ning vajadusel selgita ja suuna. Paljud lapsed võivad sel hetkel, kui uus beebi majas, muutuda agressiivseks just seetõttu, et nende sõnavara pole piisavalt arenenud, et oma tundeid väljendada. Selleks ongi täiskasvanud, kes rahuliku ja järjepideva selgitustööga tegelema peavad. Lapsevanem on oma lapse eeskuju ja laps oma vanemate peegel. Seetõttu tasub igas olukorras säilitada rahu, kontrollida oma käitumist ja sõnavara, mõista ning suunata, kuid mis peamine, anda lapsele vajalikku tähelepanu.
• Vanemate enda suhtumine lapsesse mängib olulist rolli, kuidas suurem laps väiksemaga kohaneb ning kuidas uues situatsioonis käitub. Üpris levinud on, et nii kui uus beebi käes, muutub väike laps üleöö järsku suureks. Ei muutu! Ent seda siiski eeldatakse ja oodatakse. Sageli kaotavad suuremad lapsed uues rollis meelega oma iseseisvuse, et saada rohkem oma vanemate tähelepanu – loobuvad iseseisvalt söömisest, riidesse panemisest ning mõnel juhul hakkavad isegi voodisse pissima. Siinkohal võib oma suuremat lapsukest siiski aegajalt poputada, aidata teda riidesse ning sööta, kui ta seda tõesti vajab, et ennetada probleemi, kus säärane käitumine muutub ainsaks viisiks oma vanemate tähelepanu saada.
• Isegi kui suurem laps näitab välja vastumeelsust uue beebi suhtes proovi teda kaasata tegevustesse, et luua laste vahel esimene side ja kontakt. Lase suuremal lapsel valida beebile riideid, õpeta, kuidas beebit hoida ja lase olla ka suuremal tita vannitamise ja mähkimise juures. Võimalusel kaasa suuremat päevatoimetustesse, et ta saaks tunda end vajalikuna.
• Ära lase kunagi suuremal tunda, et ta on ees. Kui majas on rohkem kui üks laps, nõuab see vanematel lihtsalt suuremat planeerimist, sest ka lihtsad õue minemised muutuvad ühtäkki keerulisemaks, kui kunagi varem rääkimata söögiaegadest või lihtsalt hommikuti riidesse panemisest. Lapsed liigutavad end ikka omas rütmis ehk aeglaselt või üldse mitte, vanematel on mitme lapsega lihtsalt topelt töö. Nendel hetkedel tahame aga, et suurem laps end kiiremini liigutaks ning pahandame, kui ta seda ei suuda või ei taha. Sellest pole kasu ning vanema lapsega riidlemine lõpeb nendel hetkedel tüüpiliselt kaosega, kus vastumeelsus lapses veelgi suureneb, sest ta tunnetab selgelt väiksema lapsega kaasnevat survet. Üleliigse lapse tunne võib tekkida ka siis, kui suurem laps vahetult enne beebi sündi või pärast seda oma tuppa magama viiakse. Seda tuleks teha tunduvalt varem.
• Suuna suurema lapse tegevusi ja lase tal väiksemaga „mängida“, kuid ole alati lähedal. Lase suuremal beebit puutuda, kuid õpeta, kuidas seda teha ning jälgi, et paitamine, musitamine ja kallistamine liialt tugevaks ei muutuks. Õpeta, kuidas puudutada õrnalt ning kiida ja tunnusta last, kui ta seda teeb.
• Ole lihtsalt olemas ning mõtle läbi tugivõrgustik, kes väsimushetkel saaksid sind aidata, suurema lapsega mängida või väiksemaga jalutada. Kui vähegi võimalik jäta kärutamine kellegi teise ülesandeks, sest beebil pole vahet, kes tema vankrit lükkab, küll aga on suuremal lapsel vahe, kes temaga mängib. Kui beebi on väljas saab ema suurema lapsega üks ühele aja, mida laps vajab ja igatseb. Ka ema vajab seda, sest paratamatult tekib naises süümepiin, et ta ei saa enam nii palju kvaliteetaega oma esiklapsega.
• Anna lapsele aega ja ära sea kõrgeid ootusi!