Valgusmeistrid Mari-Riin Paavo ja Sander Aleks Paavo

«Eriolukord lõppeb küll 3 päeva pärast, aga loodame ja usume, et sellest olukorrast võetakse lisaks kätepesu oskusele uute teadmistena kaasa ka nii mõndagi muud. Tuleb tunnistada, et meile mõjus see lukus olemise aeg nii negatiivselt kui ka positiivselt. Esmalt olime kurvad, et me ei saa tegeleda teatriga, loominguga, sest see osa me elust lõigati totaalselt ära.

Esimesed päevad läksidki rohkem selle alla, et harjuda eluga, milles puudub teater. Olgem ausad, varem veetsime enamuse oma ajast Ugala teatrimajas. Kui aga esimene hämming oli möödas, siis hakkasime tegelema asjadega, mille jaoks töö kõrvalt tõenäoliselt ei oleks kunagi aega leidnud. Kui just uneaja arvelt poleks peenraid kaevanud, kasvuhoonet ehitanud, põrandaid plaatinud jne. Nüüd saime seda kõike südamerahus teha. Seega peame tõdema, et ehk oleme selle sülle langenud kohustusliku puhkuse üle natuke ka õnnelikud? Ilmselt meiesuguseid on teisigi,» seisis nende ühises sissejuhatuses.

Mida eriolukorrast edaspidiseks kaasa võtta?

Mari-Riin võtab esmalt kaasa laisklemise: «Mõnuga laisklemise, sest just seda on vaja teha, kui lained peapeal kokku löövad ja kaabel peas sõlme läheb! Eks enne eriolukorda andsin ka endale aega lihtsalt olemiseks, aga tihti kummitas peas mõte: «Mida ma vedelen, ma peaks ju asjalik olema». Ausalt, kogu aeg, iga päev tegelikult ju ei pea! Täiesti rahulikult võiks endale paar korda kuus anda aega logelemiseks. Veeda päev, kuidas iganes soovid: loe, vaata filme, kuula muusikat, vaata lihtsalt aknast välja. Mõnuga!

Teiseks võtan eriolukorrast kaasa rahu. Kui pigem kaldun olema emotsionaalne ja kergesti ärrituv, siis loodan, et nüüd kodus olles tekkinud rahu ja kindlus säilivad ka edaspidi. Olles saanud rohkem tegeleda endasse vaatamisega ja vähem lavale vaatamisega, siis oskan nüüd iseennastki paremini hoida.»

Ka Sander Aleks peab iseenda eest hoolitsemist tähtsaks sisemise maailmapildi paikaloksutamisel: «Mis on elus päriselt oluline peale eestlasliku töörügamise? Suhted lähedaste inimestega, olgu nendeks siis oma pere või sõbrad! Olles nüüd saanud täielikult sisse elada oma uues kodus, mis asub linnast väljas, on maapoiss minus lõplikult välja löönud - saan aina enam aru, et Maa on see, mis meid toidab ning teda tuleb hoida!»