Näitleja Kata-Riina Luide

«Minu elus ei ole otseselt midagi muutunud. Minu päevad ja ööd täidab imearmas tütar. Mõtteid on olnud ikka aega mõtelda. Neid siis jagan,» lisas ta alustuseks.

«Aeg, milles me elame, on «hirmusilus». Ja saab öelda, et nüüd oleme ka selle ära näinud. Jääb üle võtta sellest vaid hea ja head õnneks on. Ja nagu ma emale ütlesin, et ära muretse asjade pärast, mida sa muuta ei saa (ema muretseb saarel kogu inimkonna ja tuleviku pärast. «Sort selline,» nagu ta ise ütleb).

Eks see pidi varem või hiljem juhtuma, sest elutempo oli juba liiga kiire. Ja sisetunne ütleb, et see on meil õppus millekski suuremaks (loodan, et eksin). See eriolukord sunnib meid aega maha võtma. Just sunnib. Märkama, kuidas puud lähevad lehte, linnud teevad pesi, päikeseloojanguid ja -tõuse. Kuulma ja kuulama vaikust. Ja selles vaikuses helisid. Juba täna on vaikust vähem, sest müra tuli tagasi – inimesed on jälle liikvel. Ja seda haruldasemad on inimtühjad tänavad, puhtam õhk ja vaikus.

Hindame ümber elu. Rajame peenraid ning istutame porgandit ja tilli. Uusnormaalsus. Loodan väga, et elu kolib nüüd maale tagasi. Minagi istutasin tilli ja lilli ja maasikaid. Lõpuks ometi on aega. Aega mitte midagi teha... ja teha just seda, milleks kunagi aega ei ole. Aega olla perega, kirjutada käsitsi kirju, teha üllatuspakke, sorteerida fotosid, restaureerida, ehitada, lammutada. Nii tore on vaadata, kuidas majad ja aiad saavad korda. Seda aega oli meile väga vaja.»

«Kohtumistel on teine maik. Tööleminekul hoopis teine toon. Reisimine on juba seegi, kui sõidad teise linna. Tulevik ei ole tume, on lihtsalt teadmata. Naudime antavaid olukordi ja võtame parima, et muutuda ja luua ja hoida seda, mis meil on,» lisas ta lõpetuseks.